Kirjanik Kiiri Saar: "Unistustest saab reaalsus, kui neisse piisavalt panustada."
Möödunud aastal kirjanikuna avalikkuse ette astunud Kiiri Saart võib kahtlemata edukaks pidada: nimetatud aja jooksul jõudis poelettidele nii tema esikteos „Lepatriinupüüdja“ kui romaanivõistlusel auhinnalise koha saanud noortejutustus „Martin Greeni juhtum“. Edust kirjandusmaastikul annab tunnistust seegi, et enamikes raamatukogudes on mõlemad teosed ilmumisest saadik pidevalt välja laenutatud olnud. Tekster otsustas ka omalt poolt Hiiumaal elava kirjanikuga lähemalt tutvust teha ning palus Kiiri Saarel jagada mõtteid elust, loomingust ja unistuste püüdmisest.
Raamatute maailmaga tihedalt seotud
Endast rääkides olen ilmselt eelkõige inimene, kel on viimastel aastatel olnud õnne ühendada töö ja hobi ja end kirjanikuna teostada. Kasvades üles kirjandusõpetajast ema käe all, on raamatute maailm minu jaoks lapsepõlvest saati olnud üheks kõige armastatuimaks paigaks. Raamatutega olen seotud ka erialaselt, kuna lisaks pedagoogi-paberitele on mul ka raamatukogunduslik haridus.
Kirjutamine – parem ja täiuslikum „mina“
Kirjutamise juurde ei sattunud ma juhuslikult. Niikaugele, kui ma end mäletan, kirjutasin ma alati midagi – kirjandeid, luuletusi, mõttekatkendeid, kirju sõpradele, pidasin hulk aastaid päevikut. Kirjutamine on justkui mu teine ja täiuslikum mina, läbi mille saan ma reaalsuse asemele luua sootuks teistsuguse fantaasiamaailma, kus miski pole võimatu. Ühelt poolt on taolises hoiakus kahtlemata annus mängulisust, teisalt aga on kirjutamine minu jaoks sügavat rahulolu ja eneseteostust pakkuv töö. Aktiivselt olen loomingut viljelenud, eesmärgiga see ka avalikkuse ette tuua, kolm viimast aastat, millest viimane on kujunenud meeldivalt viljakaks.
Kes palju teeb, see palju jõuab
Peale Teksteri teen kaastööd ka ajalehtedele, näiteks Hiiu Lehele, Hiiu Nädalale, Põlva Koidule, Veriora Valla Vaatlejale, Võru- ja Põlvamaal välja antavale võrukeelsele Uma lehele. Lisaks olin kaasautor Põlva Maavalitsuse poolt välja antud Põlvamaad tutvustava raamatu „Rohelisem elu – väärtused ja edulood“ koostamisel ja pean kahte kirjanduslikku blogi. Siinse blogi suunitlus on rääkida lahti oma loomingu saamislugu ja koondada järjest uuemat informatsiooni ilmuvate asjade kohta ja Wordpressi blogi sisaldab otse netti postitatud loomingut luule, novellide jm. näol, mis on kõigile kättesaadav.
Inspiratsioon on õhus
Inspiratsiooni leidub minu jaoks kõikjal – kunagi loetud teostes, nähtud filmides, muusikas, teinekord isegi mõnes meeliköitvat tooni riideesemes. Kõigest sellest settivad tahtmatult meeltesse mingid infokübemed, millest võib täiesti ootamatult soodsates oludes hakata hargnema mingi uue romaani süžee. Olles lapsepõlvest saati suhteliselt elava fantaasiaga, on kirjutamine kui parim eneseteostuseviis minu jaoks väljund fantaasia nii enda kui ka lugejate jaoks elavaks muuta. Minu jaoks on parim inspiratsiooniallikas lihtsalt puhanud ja heatujuline olek, millest kantuna istuda arvuti taha ja lasta mõtetel voolata. Kõik sünnib iseenesest ja käigult, justkui film, mis aegamööda end mu peas lahti kerib.
Psühholoogia on paeluv
Mind on alati paelunud inimpsühholoogia, mõtisklemine elu, eneseteostuse, kõikvõimalike hingeliste keerdkäikude üle. Mulle meeldib juurelda, arutleda, endale küsimusi esitada. Täpselt sedasama teevad ka mu romaanide tegelased. Vooluga muretult kaasa kulgemise asemel on nad pigem karakterid, kes otsivad pidevalt midagi – ennast, eneseteostust, armastust, vastuseid enda sees peituvatele lahendamata probleemidele. See annab lugejail võimaluse end samastada, kaasa elada sarnastele mõtetele ja kogeda läbi selle lisaks meelelahutuslikule poolele ka võib-olla lahendusi mõnele enda isikliku elu keerdkäigule. Öeldakse ju, et teos puudutabki lugejat ainult niipalju, kuivõrd tal on sellega võimalik enda eluga paralleel tõmmata.
„Lepatriinupüüdja“ - tubli doos huumorit ja armastust kaante vahel
„Lepatriinupüüdja“ on mu enda jaoks selles mõttes eriline raamat, kuna usun, et suutsin püüda selle kaante vahele korraliku doosi huumorit, armastust ja üsna eriskummalist fantaasiat, mis pole õnneks jätnud ka lugejaid ükskõikseks. Eesmärgiks oli luua kvaliteetset meelelahutust pakkuv teos, mis arutleks läbi huumori ka tõsiste probleemide üle nagu näiteks põhjendamatu ületarbimine ning kõige välise ületähtsustamine. Romaani läbiv idee – kehavahetus – pärineb tegelikult tõsielust, kuna mingi aeg lapsepõlves juurdlesin tõepoolest mõtte üle, kas saatuse vingerpussina kätte mängitud kaunis välimus võiks muuta tähelepandamatu eluheidiku ja motivatsioonitu persooni elukvaliteedi paremaks või mitte, või jääb hiir lõvinahas end sellegipoolest tundma hiirena. „Lepatriinupüüdja“ annab edasi sõnumi, et kõige tähtsam on jääda iseendaks, väärtustada end just sellisena, nagu me igaüks oleme ja teostada end parimal võimalikul viisil.
Romaanivõistluse üks võidulugusid „Martin Greeni juhtum“
„Martin Greeni juhtum“ on spetsiaalselt Tänapäeva romaanivõistluse jaoks kirjutatud teos. Romaanivõistlusel osaleda oli mul üldse esmane kogemus ning auhinnalise kohaga tagasi koju naasmine kahtlemata väga ootamatu ja meeldiv kogemus. Romaan ise on kantud sedapuhku märksa tumedamatest ja sügavamatest alatoonidest kui debüüt, kuigi leina kõrval kohtab seal samaväärses koguses romantikat, eneseotsinguid, müstikat ning kuna tegemist on siiski eelkõige põnevusromaaniga, siis ka piisavas koguses närvikõdi. Romaani kirjutamisel sai inspiratsiooniallikaks üks kunagi ammu loetud teos, milles leidus stseen üksipäini talvises öös seisvast tüdrukust. Tänu sellele juhuslikule mõttelõngale hakkaski tasapisi hargnema ka „Martin Greeni juhtum“, mille eesmärgiks oli pakkuda neile, kes on kunagi elus kellegi kaotanud, hingelist tuge. Olen seda meelt, et ilukirjandusteose üks funktsioone on lisaks meelelahutuslikule poolele kindlasti ka mõjuda teraapiana.
Kriitika on võimalus õppimiseks ja edasiarenguks
Loominguga avalikkuse ette astumine toob möödapääsmatult kaasa nii kriitikat kui kõrgendatud tähelepanu ka autori enese suhtes. Mul on siiamaani õnneks hästi läinud, kuna peaaegu eranditult olen kohanud lugejate seas vaid sooja poolehoidu ja häid hinnanguid, mis on kahtlemata kujunenud väga positiivseks tõukejõuks kirjutamisega jätkata. Samas ei alahinda ma õppimisvõimelise inimesena kunagi konstruktiivse kriitika kasulikkust – see on suurepärane võimalus mõni arukas tähelepanek kõrva taha panna ja läbi selle järjest paremaks romaanikirjanikuks saada. Minu jaoks on kindlasti iga uus teos edasiminek ja areng.
What´s next?
Tihtipeale tuntakse huvi „mis siis järgmiseks?“ Inimesed on kuidagi väga loomulikult omaks võtnud, et ma kirjutan ja mu loomingut avaldatakse, mis on samas justkui tõestuseks mulle enesele, et ajan õiget asja. Siinkohal tahan muidugi anda endast parima, et mu kahele seni ilmunud romaanile tuleks millalgi ka järge. Hetkel ilmub „Hiiu Lehes“ järjejutuna mu novell „Tupiktänavas“, mis räägib humoorikas võtmes ühest omapärasest suhtekolmnurgast. Kaltsukaäris end teostav Piia ja laenuhaldurina töötav Pärt elavad turvalist ja pealtnäha igati harmoonilist elu. Nende abielus näib kõik laitmatult sujuvat kuni hetkeni, mil Piia satub lugema üht romaani, mis talle niivõrd meeldib, et ta otsustab selle autoriga ühendust võtta, et talle loomingu kohta paar head sõna öelda. Paraku muudab see pealtnäha süütu samm kõigi kolme osapoole elu jäädavalt.
Originaalne süžee avab kirjastuse ukse
Minu kogemus kirjanikuks saamisel on selles mõttes üsna erandlik, kuna mul on algaja kohta olnud kummaliselt palju õnne. „Lepatriinupüüdjat“ pakkudes avanes juba teine uks kirjastuse Kuma näol, tehes mu unistuse – välja anda raamat – väga kiiresti reaalsuseks. Tegelik tõde kirjastusmaastikul pole samas kuigi julgustav, reeglina on algajal siiski raske läbi lüüa, kuna ükski kirjastus ei soovi põhjendamatult võtta riski müüa tundmatut nime, pigem eelistatakse ikka kindla peale minna ja anda välja teoseid, millel oleks juba reaalselt ette prognoositav müügitulu. Samas üks, mida kirjastused otsivad, on kindlasti originaalsus. Kui tekst on kvaliteetselt ja korrektselt kirjutatud, süžee hästi üles ehitatud, haarav ja omapärane, võib ka algajal olla õnne. Üheks heaks hüppelauaks noorele kirjanikule on ka näiteks kirjastuse Tänapäev korraldatavad romaanivõistlused. Seal silma jäädes on ka juba edaspidised teed märksa enam lahti.
Armasta, mida teed!
Kindlasti ma toetan iga noore loomenatuuri mõtet oma loomingut raamatu kujul välja anda üritada, kuna igasugune eneseteostus on väärtus, mille nimel tasub pingutada, kuna sellest saadav rahulolu korvab igasuguse loomingulise põlemise vaeva, kõhklused ja eelarvamused. Olen veendumusel, et millest iganes võib asja saada, kui sellesse piisavalt aega, energiat ja head tahet panustada. Armasta seda, mida teed, kohtle seda nagu parimat sõpra ja sa näed ka tulemust! Allikas: eesti.tekster.eu
Foto autor : Hiiu Nädala peatoimetaja Urmas Lauri
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar