Katkend romaanist "Martin Greeni juhtum"

Endiselt segaseid mõtteid heietades, meeled samas erksad nagu uudishimulikul jahikoeral, loivasin üle tee, katsudes samaaegselt meenutada, kuhu ma auto parkinud olin. Kummalisel kombel ei tulnudki see mul meelde. Sest korraga nägin ma teda.
Tegelikult polnud temas esmapilgul mitte midagi erilist. See oli lihtsalt üks tumehallis villases mantlis tüdruk, välimuse järgi aasta-paar minust noorem. Ta seisis mingis veidras äraolevas poosis ja vaatas kuhugi eemale, just nagu mingi minu enda isikliku tragöödiafilmi tegelane, kelle osaluse stsenarist viimasel hetkel uitmõtte ajel lisanud oli. Ta tundus selles suures ükskõikses linnas kuidagi kummaliselt äraeksinuna, nagu ei kuuluks ta siia või oleks lootusetult unustanud põhjuse, miks ta siin seisab.