Kaasautorina Põlvamaa raamatu "Rohelisem elu - väärtused ja edulood" juures

Järgnevalt on teil vahva võimalus tutvuda minu täismahus kirjatükiga, mille pisut lühem verisoon ilmus novembrikuus, Põlvamaad tutvustavas raamatus „Rohelisem elu – väärtused ja edulood". Raamatu koostaja Marika Saks oli täismahus materjali minu blogisse üles riputamisega meelsasti nõus. Aga paremik sai kindlasti raamatu kaante vahele, nii et kel võimalust, tehke sellega kindlasti tutvust!
Enne täismahus materjali siia üles riputamist muutsin teksti vaid õige pisut, jättes privaatsuse huvides välja mõned inimeste ja paikade nimed, aga kes teab, see mõistab nagunii! :)
Loomulikult on mul siiralt hea meel olla taolise kauni kodumaakornda tutvustava raamatu kaasautor. Siinkohal kõige südamlikumad tervitused kogu kodukandi rahvale!
(Raamatus leiduvate fotode autor ma ei ole)



„Rohelisem elu – väärtused ja edulood“ lk. 51

Pole ilmselt eriti lihtne kirjeldada tunnet, mis valdab mind siis, kui näen taas tuttavlikku Kagu-Eesti kuppelmaastikku, kahel pool teed laiuvaid sirgetüvelisi männitukkasid, silmates mõne aja pärast kodumaja tuttavat katust, olles taas üle hulga aja Põlvamaal, paigas, mis on minu aiaäärne tänavas.
Kuigi Eesti mõistes ei peaks ükski kaugus tunduma ilmvõimatuna, on mul sellegipoolest kodukülla jõudes vahel tunne, nagu oleksin tulnud kusagilt liiga kaugelt. Võib-olla Austraaliast. Mine tea, võib-olla ongi vahepeal märkamatult mööda libisenud aeg ja vahemaa see, mis muudab tahtmatult kõik koduse oluliseks ja eriliseks. Nagu kõige muugi, mida jagub saatuse keerdkäikude tahtel vaid killuke.
Kõik kodukandis näib elavat ja hingavat märksa rahulikumas rütmis, kui mujal. Võib-olla on siin isegi liiga vaikne? Mine tea. Kinoauto käis toona, mu lapsepõlves, iga nädal ja viiekopikalise pileti eest sai lunastada poolteist tundi põnevust alailma puupüsti rahvast täis kultuurimaja jahedas puidulõhnalises saalis. Nii koolimaja kui kultuurimaja kihas tegusast elust ja sagedastest lõbusatest seltskonnaüritustest. Kohalikus algkoolis möödus mu kolm esimest õppeaastat. Minu klassis käis kõigest kolm õpilast.
Praegu seisab põhikooli maja tühjana, kuid sellegipoolest pole mu kodukant hääbumissurmale, mis ähvardab tööpuuduse ja inimeste linnadesse koondumise tõttu paljusid väikseid maakohti, kaugeltki alla vandunud - koolimaja hoovile on rajatud nägus Võhanduveere vabaõhukeskus, kus toimub aeg-ajalt endiselt üritusi, kasvõi suve lõpul aset leidnud järjekordsete kodukandipäevade näol. Küla raamatukogu töötab, rahvamaja on hoolikalt restaureeritud, isegi nägusa juurdeehituse saanud, küla läbiv maantee katab värske asfalt, siin-seal märkab silm uusi korda tehtud maju. Mu aktiivsed pedagoogidest vanemad on algatanud kodukandis mitmeidki ärksaid ettevõtmisi, sealhulgas ka küla ajaloo uurimusprojekti. Au sees hoitakse ka kohaliku võru murraku kui kultuuripärandi säilitamist.

Külateel tuleb mulle vastu noori, keda kõiki ma ise paraku nime- ja nägupidi enam ei teagi.

Kes ma üldse olen, kõndides taas korraks põgusalt neil rohtu kasvanud liivastel radadel, suveõhtuses päikesepaistes. Kirjanik? Mine tea, pigem mõtlen endast kui inimesest, kes tegeleb lihtsalt sellega, mis talle enim eneseteostust pakub.

Kirjutamine kui parimat sorti eneseväljendusviis on mulle alati sobinud. Kirjutamisgeen pärineb ilmselt mu kirjandusõpetajast emalt. Raamatute turvaline trükilõhnaline maailm on mind eluaeg ümbritsenud, lugemine oli üks mu lapseaja meelistegevustest, milleks püüan aega leida siiani.

Looduse lähedus, mis minuga kodukandis lapsepõlvest saadik kaasas käis, oli ilmselt esmane, mis pani aluse tahtele end ümbritsevat märgata ja hiljem ka kirja panna.
Alumine foto pärineb Kiriküüdi blogist, kus leiab veel hulga ilusaid kodukandi pilte. 
 

Küla läbiv Võhandu jõgi oma tumeda voo ja veetaimede lõhnaga mõjus toona ja mõjub mu meeltele siiani kuidagi ligitõmbava ja kutsuvana. Jõe ürgorg on kaunis ja hinnatud vaatamisväärsus nii kohalike seas kui ka kaugemalt tulnuile. Suvel sai selle kiirevoolulises vees küllastumiseni supeldud, talvel koolimaja mäelt kelguga suure hooga alla, jõejääle triivitud. Iga kevad mu lapsepõlves algas alati sinilillede otsimisega kõrgetelt jõeäärsetelt kaldapealsetelt, männiokaste ja lehepuru vahelt –  vist kõige esimene ja pisut omamoodi traditsioon, mille endale ise lõin. Et siis need jupatsid nuppus õied, mis poolel teel vägisi pihust pudeneda tahtsid, emale või vanaemale kingiks viia.
Mu samas külas elanud vanaema, keda ma siiani soojusega meenutan, oli kõige lahkem ja sõbralikum inimene, keda ma tean. Temalt õppisin esimese rahvusmustris kindakirja tegemise tarkuse ja tema tehtud vaarikamoosi mõrkjasmagus maitse püsib mul siiani meeles. Olen oma vanaemalt pärinud armastuse käsitöö vastu, tänu millele leian end vahel – eriti just talviti -  õmblemast või mõnda sooja maavillast eset heegeldamas.
Vahel meenub mulle mu kunagine koolimaja, kodukandist mõniteist kilomeetrit Räpina pool asuv Viluste kool, kus ma oma kooliteed jätkasin. Kuigi maja ennast pole seesugusel, vana tumekollase, pisut kooruva värvikihiga kaetud kujul enam ammu olemas, on mul endiselt selgelt meeles selle hoone ruumide ainuomane lõhn, suurte suleseppade mustvalged fotod kirjandusklassi seinal tahvli kohal rippumas, naksuvad puutrepid, mis viisid üles teise korruse sööklasse ja internaadi ruumidesse. Meeles on kirjandusõpetaja Meeta Reimann, kelle tunnid mind alati paelusid ja kes mind tihtipeale kirjutama julgustas ja innustas. Tema enda sulest pärineb kodukoha muistendite kogumik „Veriora kandi vanarahva jutuvara.“
Aeg möödus, näidates mulle Lydia Koidula luuleridade sarnaselt elus nii mõndagi – pealinna kiiret ja tegusat elu, õpetajaameti päikeselist ja varjulisemat poolt, vajadust enese täiendamise ja edasiõppimise järele, lõpuks ka turvalist, rahulikku ja looduskaunist Hiiumaad, mis on mu praegune elupaik.
Millegipärast igatsevad sisemaa inimesed sageli just mere äärde, aga praegu, juba hulga aastaid mereäärse asukana elanud, tõmbab mind endiselt järvede poole. Ilmselt seostuvad need pehmeveelised, vesikuppe täis külvatud veekogud mu mõtetes kuidagi ühe lahutamatu osana kodupaigast. Ma ei lahku Põlvamaalt kunagi, ilma et oleksin kasvõi korragi Paidra järves ujumas käinud.

 Ilmselt ma siiski ei lõpeta oma mõtisklust kuulsa poetessi luuletuse sarnaste sõnadega, nagu poleks mujal pooltki nii armas, kui kodutänavas. Leian, et erinevad kogemused ja mujal elatud elu on mind kirjeldamatult rikastanud, maailmanägemust avardanud, uusi võimalusi pakkunud, aga sellegipoolest on kodukanti suurepärane tunne tagasi tulla.
Põlvamaa jääb minu jaoks alati seostuma millegi päikeselisega.