Lõpuks otsusele jõudnud, et õigupoolest ei kaota ma mitte midagi, kui vähemalt üritan oma käsikirja kuhugi pakkuda, asusin hea sõbra Google`i abil kirjastuste kirjus rägastikus ekslema, omamata õigupoolest erilist aimu, kuhu pakkuda või keda üldse eelistada. Valisin lõppkokkuvõttes enam-vähem juhuslikult mõned kirjastused välja, kelle koduleht rohkem infot andis ja usaldust äratavam tundus. Samas ei julgustanud veebist loetud artiklid sellest, kui raske on tegelikult uustulnukal läbi lüüa, mind kuigivõrd. Mulle tehti enam-vähem puust ja punaselt selgeks, et tundmatut nime müüa üritada on igal kirjastusel paras risk, mida mitte keegi hetkel valitsevas majandussurutises, kus igaüks kaaluvalt sente veeretab, kahel käel ei tervita. Seega oli tähtede seis läbi lüüa üritamiseks igas mõttes äärmiselt vähe julgustav, et mitte öelda - olematu.
Sellegipoolest tegin ühel sügisõhtul siiski otsustava sammu ja postitasin „Lepatriinupüüdja“ käsikirja eesti ühele suurimale kirjastusele Tänapäev, kes on tuntud selle poolest, et on spetsialiseerunud enamjaolt kirjandusmaastikule alles naasnud noorte tundmatute autorite loomingu kirjastamisele. Mõne nädala pärast tuli eitav vastus, mis oli muidugi iseenesest täiesti ootuspärane, seega polnud ma vähimalgi määral löödud. Samas lugesin äraütlemisest välja varjatud tunnustuse, millele lisandus „Tänapäeva“ peatoimetaja Tauno Vahteri soe soovitus kindlasti käsikirja edasi pakkuda. Seega mõjus äraütlemine pigem positiivse tõukejõuna, julgustades mind järgmisele uksele koputama.
Edasi pakkumise asemel istusin aga hoopis maha ja kirjutasin käsikirja uuesti üle, viimistlesin ja lihvisin hoolega sõnastust, tehes sellest märksa parema teose, kui see oli varem olnud. Järgmisena jäi sõelale Kuma kirjastus, kuna mulle imponeeris nende soojana ja sõbralikuna tunduv koduleht. Käsikiri läks uuesti teele ja ilmselt polnud mitte keegi rohkem üllatunud, kui mina, kui mõne aja pärast tuli positiivne tagaside.
Kirjastus võttis mu käsikirja lahke naeratuse saatel vastu, kohtles mind esimesest hetkest nagu kallist ja ammu oodatud külalist ja muutis mu unistuse - välja anda raamat - reaalsuseks.
Õigupoolest on mul siiani pisut raske uskuda, et see kõik oli tegelikult nii lihtne ja tõdemusele mõtlemine, et õnnestusin vastu igasugu ootusi juba teisel katsel, tekitab minus seniajani lausa uskumatut rahulolu.
Pildil on suvine aiapidu ja sakslane Lordie.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar