Ilmumas on ajakirja augustilugu "Hämarate õhtute jutud"

Suveõhtud muutuvad märkamatult üha hämaramateks. Küll tasapisi, aga igal õhtul on imeväike killuke valgust vähem. Mu loodki käivad aja muutumisega käsikäes. Ajakirja augustinumbri jutud pärinevad kunstmuinasjutusarjast "Laps ja Võlur" ning kokku on neid kolm. Mingi ühise, ajakirja jaoks vajaliku kokkuvõtliku pealkirja alla viia oli neid üpris keerukas. Lõpuks siiski leidsin ühise nimetaja – kõigi mu lugude sündmused hargnevad videvikus, õhtuhämaruses. 

Läbi looduse rohelise lopsakuse kõnnivad Laps ja Võlur ning Võlur on muheda muinasjutuvestja rollis, jutustades Lapsele erinevaid lugusid, muinasjutte täiskasvanuile. Neile on tooni andvaks jõuks hämarus. Videvik, mu armastatuim aeg, mis kätkeb eneses kaugelt sügavamat väge kui lihtne päevasära, millest igaüks aru saab. Videviku ajal võib juhtuda nii mõndagi. Kerkida esile maagia või minna täide mõni ammukuhtunud unistus. Mis olekski elu, kui sellesse ei ole alles jäänud ühtegi muinasjuttu?
Üks neist, esimene, kannab pealkirja "Lugu sellest, kuidas Lavendel endale sõbra leidis" ja on peaaegu et autobiograafiline, kuigi samas nii tugevalt allegooriline, et tõenäoliselt on lugejail täit tõde mõnevõrra raske hoomata. Aga tehke proovi.  On, mida oodata. Üks mu kunagine käsikirjade toimetaja ütles, et ärgu ma alahinnaku lugejat. Ja ega ei ole kavaski. 
"Hämarate õhtute jutud", kolm lugu ajakirja "Saatus&Saladused" augustinumbris. 


Pilt: internet