Katkend veebruarikuus ilmuvast novellist "Pilved paradiisis"

Nädala pärast helistab Raff. Ta hääl kõlab kindlalt, kuid natuke tuhmilt.

„Ära tee seda,“ ütleb ta.

Taipan, et olen üpriski häiritud enda isikliku salakallima sekkumisest halli argipäeva. Need kaks justkui ei kuulu kokku. Vähemasti ei oska ma neid kokku sobitada. Raff on pühapäevamees ja Pärt argipäevakaaslane. Nügin parasjagu poes enda ees pooltäis toidukäru, olles ametis poolfabrikaatides kaevamisega. Pärti ma ei märka, arvatavasti longib ta kusagil poe teises otsas, nagu alati.

„Ära tee mida?“ porisen, kulm kortsus, külmutatud aedviljapakk näpu vahel.

„Ära keela endale võimalust armastada.“

Hmm… Temapoolne määratlus kõlab mõnevõrra ootuspäratult. Kas nii ta mu olukorda näebki?

„Jah,“ vastab Raff otsekui mu mõtetele vastuseks. „Sa põgenesid viimane kord ülepeakaela, ise taipamata, et sa pole endale võimalust andnudki. Kuidas sa saadki kedagi armastada, kui sa seda endale keelad?“

Vaikin tõrksalt ja viskan aedviljapaki tagasi riiulisse. Mul on külmutatud hernestest kõrini. 
Mehe madalat sügavat häält kuuldes, mis mu soontes taas tuttava kuuma pulbitsuse tekitab, loodan sisimas, et ehk ei hakka Raff mulle nüüd rääkima, kui kahju tal minust on. Ma tõesti ei soovi seda kuulda, saati veel tema suust.

„Me peame kohtuma ja rääkima, Piia,“ jätkab Raff veendunult. Sõnu aiva pudeneb ta huulilt – igatsevaid ja hoolivaid, kuid õnneks ei hakka mees vähemasti kaastundele rõhuma. Kergendus seegi.
„Millest sa rääkida tahad?“ uurin vastumeelselt, hääl tuim ja huvitu. Võib-olla hakkab Pärdi tuimus mulle juba väikestviisi külge.

„Sellest, et ma olen midagi enamat, kui lihtsalt hea kepp.“

Naeran sunnitult. „Loomulikult oled sa midagi enamat, kui hea kepp,“ nõustun. „Lisaks sellele oled sa ka hea kirjanik. Head keppi pakkuv hea kirjanik. Kaks ühes, nagu need soodushinnaga šampoonid.“

Raff vaikib pikalt. Ma tean, et läksin liiale, aga samas pole mul valikut. 

Järgmisel hetkel silman nagu tellimise peale Pärti mõõdetud sammul lähenemas, midagi kilesse pakendatut näpuvahel. See annab mulle võimaluse ebamugavaks muutunud vestlusest pääseda. Pärt naeratab mulle ja ma naeratan talle vastu. Me võiks teineteisele tihemini naeratada.

„Ma pean nüüd lõpetama,“ sosistan resoluutselt. „Anna andeks, Raff.“

Täispikk lugu ilmub ajakirja "S&S" veebruarinumbris
Foto: FB grupist Loodusesõbrad
Novell ei ole autobiograafiline