Ilmumas on novell "Amelie"

Tuisu ja külmalainega üllatanud talv on lõpuks kätte jõudnud. Peatselt saabuv veebruarikuu toob koos madalalt sirava talvepäikese ja aknaklaasidele kleepunud lumelilledega ajakirja "Saatus&Saladused" lugejaini taas ühe mu novelli, pealkirjaga "Amelie."

Novell kätkeb endas sedapuhku ka üht-teist autobiograafilist, hõlmates nii mu kunstiarmastust ja lumma värvide maailma järele kui ka hetki mu enese koolipõlvest. Erilise soojusega soovisin edasi anda killukesi vanast puidulõhnalisest Viluste koolimajast, koolielu mõnusat suminat ja salapära järele lõhnavaid peidupaiku, kuhu oli vahel tore varjuda.

Peategelases, üksildasevõitu kunstnikuhingega Joonases tärkab salajane igatsus ühe särasilmse kooliõe vastu, kelles tajub mingit seletamatut erilisust. Üha sügavamaks sugenev kiindumus paneb teda erilisena nägema kõike Ameliet ümbritsevat. Prantsuse juurtega Amelie on Joonase jaoks tõeline Femme Fatale – seletamatu, tabamatu ja mõistatuslik. Nõnda näeb noormees kauniks lumehelbed Amelie vanal talvemantlil ja peab tähendusrikkaiks tüdruku poolt lumme tipitud jalajälgi.
Seesmiselt väga erinevaid inimesi siduv sõprus kulgeb kirglikku, ent heitlikku teed. Peale gümnaasiumi lõppu jääb Amelie lahkumise tõttu Joonase hinge põletav igatsuseleek, mis ei kavatsegi kustuda.

Siiski on Joonasel maailmavalu vastu pelgupaik – õdus, vanast garaažist ümber ehitatud isa ateljee, mille seinad on kaetud värviküllaste taiestega. Pintslite, lõuendite ja molbertite maailm ning isa rahumeelne ja soe mõtlikkus hoiavad noormehe kiiva kiskuda üritava elu alustalad siiski paigas. Aegamisi kasvab Joonase jaoks kunstimaailmas aja veetmise harjumusest välja väljund, soov ja igatsus eneseteostuseks. Joonas läheb kunsti edasi õppima ning ta püüdlusi maailma läbi värviprisma edasi anda kroonib enneolematu edu.

Lugu mõtiskleb dilemma üle, kes on tegelikkuses tõeliselt kaunis ja eriline – igatsev või igatsetav? Vahel selgub see alles palju aastaid hiljem.

Foto leidsin siit.