Pikem katkend romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan"

Uudishimulikele, kes pole veel jõudnud poodi mu värskeimat romaani sirvima,  huvi äratamiseks üks pikem katkend mu uuest teosest "Ruubeni liblikad: Jordan."
Mõnes mõttes on mu romaani peategelase Jordani eelistustes niimõndagi seda, mis mulle endale meeldib - näiteks pookisin talle külge oma armastuse udu ja rõskete ja soojade sügisilmade järele, mis tekitavad minus alati mingi seletamatu positiivse tunde ja rahulolu. Samuti oli huvitav väljakutse kirjutada romaani läbi meespeategelase silmade. Sama võtet olen kasutanud varemgi, seda nii "Martin Greeni juhtumis" kui ka Saladustele kirjutatud novellis "Haldjatants," mille leiab sellekevadisest Saladused Extra numbrist.
Romaani kirjutades oli mu sooviks teosesse sisse tuua mõned elemendid oma kodukandist. Seega leiab osa sündmusi aset Võrumaal, Jordani vanavanemate talus. Kuigi vanavanemad pole enam elus, peidab vana hoone ja ümbritsev miljöö endas kuhjaga minevikumälestusi, mida võib seostada mu sooja sümpaatiaga nii maaelu kui ka maainimeste vastu.
Valisin tutvustuseks katkendi, mil Jordan ja Jordani kallim Janne  on omapäi Jordani ruumikas nägusas kodus nädalavahetust veetmas. Janne nimi on juhuslik valik. Otsisin lihtsat ja armast nime, mis sobiks kokku Jordani nimega (taas mu sümpaatia J-tähega nimede suhtes), ning looks kujutluspildi meeldivast neiust.
Mõnusast äraolemisest hoolimata hakkavad peagi aset leidma veidrad sündmused. Teost ennast, mis polegi otseselt järg Kirsipiia loole, vaid pigem teema edasiarendus, oli lihtne ja tore kirjutada, seetõttu muutub osa sündmusi, eriti teose lõpupoole, üpris fantaasiaküllasteks.
Ja lõpetuseks tänusõnad teile, armsad lugejad, et te Kirsipiia loo soojalt vastu olete võtnud, sest tänu sellele nägi trükivalgust ka "Jordani" lugu.


Laupäeva hommik koitis taas pilvise ja udusena, mis oli sooja oktoobri alguse kohta üpris tavaline. Olin varakult ärkvel, söandamata end sellegipoolest voodist üles ajada. Veetsin pikki õndsaid minuteid enda kõrval magavat Jannet vaadates. Ta oli nii mõistusevastaselt ilus, et mul tekkis suurest igatsusest klomp kurku – pikad pruunid juuksed lopsaka kosena mu padjal laiali, hele nahk õhetamas, tihedad tumedad ripsmed täiuslikku poolkaart moodustamas. Ja huuled… kõige kutsuvamad huuled maailmas. Ainuüksi nende pehmusele mõtlemisest hakkas mul palav. Janne mu kõrval hingas magaja sügavat ja pahaaimamatut und, teadmata midagi sellest, et ma teda samal ajal oma ahne pilguga neelasin.

Me ümber oli harjumatult vaikne. Natuke aega selle põhjuse üle juurelnud, jõudis mulle pärale, et polnud ju Berniiket, igitüütut Berniiket, kes oleks alailma oma muusikakeskust kräunutanud, treppe pidi jooksnud, lakkamatult lobisedes hommikust õhtuni telefoni otsas rippunud või emaga mõne tühise pisiasja üle vaielnud. Ma ei teadnud ühtki lärmakamat ja tüütumat olevust kui mu õde. Sellegipoolest ei suutnud ma isegi tüli kiskudes ta peale kunagi kuigi kaua pahane olla, sest mingis mõttes oli Berniike üksjagu lahe tegelane. Pisut poisilik oma lühikese sasipea ja kõhetu koguga, peaaegu midagi semulaadset. Olin täiesti kindel, et kui ma peaks kunagi abi vajama, ei jätaks ta mind eales hätta. Nojah, kui ta ainult mu asjades tuustimise ära lõpetaks. Ma ei suutnud kuidagi pihta saada, mida ta sealt leida lootis. Kõik tema silmadele ebavajaliku, nagu näiteks Janne kirjad ja muud minu jaoks tähtsad asjad, olin ettenägelikult ära krüpteerinud.

Mulle meeldis vaikus. Maja kerge lavendlilõhn, mis kõikjal ringi heljus, ruumide avarus ja valgus. Meil oli lahe kodu ja ma tundsin end siin hästi. Sirutasin end asemel välja ja arutlesin endamisi, kas Janne oleks väga vastu, kui teeksin talle ettepaneku järgmisest sügisest koos majanduskooli astuda. Hüpitasin seda mõtet mõnda aega enda meeltes ja lootsin sisimas, et ehk ta vähemasti kaalub seda.

Vähehaaval hakkasin tajuma, et majas ei valitsenudki absoluutne vaikus. Kuulsin selgesti, kuidas allkorruse kell vaikselt oma rütmilist meloodiat tiksus. Vannitoast kostis veidi teistsugune tiksumine, mis oli pigem tilkumise moodi. Ilmselt oli kraan pisut lahti jäänud. Vannitoale mõtlemine tõi mu näole lõbusa muige. Tõenäoliselt nägi see paik praegu välja niimoodi, nagu oleks sealt tornaado üle tuhisenud. Küllap peaksin selle enne ema ja Berniike tulekut korda tegema, muidu poleks mul kardetavasti terve nädala jooksul Berniike kahemõttelistest nöögetest pääsu. Seejärel kuulsin eemalt maanteelt mööduvate autode summutatud mürinat.

Ja alles siis jõudis mulle midagi pärale.

Ma poleks pidanud ühtegi neist helidest kuulma – ei kella, ei kraani tilkumist ega maanteel vuravaid autosid. Sest köögikell oli liiga kaugel, vannituba asus hoopis maja teises tiivas ja maanteeni oli oma pool kilomeetrit,  pealegi olid maja aknad praktiliselt helikindlad.

Kuulatasin veel teravamini – ja kuulsin viimaks allkorruselt mingit veidrat sahinat. Ma ei suutnud vaikse heli päritolu ära mõistatada, kuid kavatsesin selle kohemaid järele uurida. Vedasin šortsid jalga ja hiilisin trepist alla.
Janne isegi ei liigutanud.

Heli tundus tulevat ühest alumisest köögikapist. Uudishimust haaratuna paotasin ettevaatlikult kapiust ja mu suu vajus lahti. Mu hämmeldunud pilgu ees tõusis lendu tilluke kärbes, tiirutas hetke mu näo ees ja kadus siis uljast surmasõlme tehes söögitoa poole. Põrnitsesin talle jahmunult järele – einoh, lahe, ma olin kuulnud ülakorruselt all kapis toimetava kärbse samme!

Loomulikult ei olnud mul pärast sellist avastust enam sekundikski tahtmist voodis lesida. Panin kohvimasina tööle ja õngitsesin kapist röstsaiapaki välja.

Näljast kannustatuna sain peagi kolmanda saiviiluga ühele poole, likvideerisin oma söömise jäljed ja jäin ajaviiteks akna taga laiuvat paksu piimjat udu silmitsema. Erinevalt enamikust inimestest meeldis mulle selline ilm, see tekitas minus alati mingi mõnusa lõõgastunud äraolemise. Mul pole aimugi, kaua ma seda udu passisin, kui viimaks kuulsin trepilt pehmeid samme. Need panid mu otsekohe kõige õndsamal moel naeratama. Janne oli ärganud.

„Hei, kallis,“ pomisesin ta kaela vastas ja hingasin sisse ta juuste sügisõunte mõrkjasmagusat lõhna.

„Hommikust,“ vastas ta raugel häälel.

Pärast tervitussuudlust kallasin Janne kohvitassi täis ja vahtisin rahuloluga nagu kõige tähelepanuväärsemat lavastust, kuidas ta oma lopsaka juuksesalgu kõrva taha silus, minu vastas istet võttis ja kohvile piisakese koort kallas.

„Jube õdus on nõnda,“ pudenes millegipärast mu suust.
„Kuidas – nõnda?“

„Sinuga siin istuda.“

Janne naeris meelitatult oma pimestavat naeratust ja hetkeks läbis mind ahne visioon, nagu olekski ta juba meie pere liige.

Hoolimata heatujulisusest tundus Janne kuidagi kahvatu. Mu tähelepaneliku küsimuse peale söandas ta lõpuks kurta kummalise nõrkuse üle, mis ei läinud üle, isegi kui ta oli pärast kohvijoomist mõnda aega elutoa diivanil pikutanud.

„Oota emps ära,“ pakkusin. „Ta teeb su terveks.“

„Ah, pole lugu,“ naeratas Janne nõrgalt. „See läheb niisamagi varsti üle. Mul on imelik su ema sellise tühiasja pärast tüüdata.“
Kemplesime natuke aega ja lõpuks andsin alla, viisin Janne ta autoga koju ja kõmpisin pärast jala tagasi. Muidugi oleksin võinud ka takso võtta või paluda Silveril end koju visata, ent mingist kummalisest tundest kantuna taipasin, et tahan kõndida, ning seda ma ka tegin.

Tagasi kodutänaval, jõudsin veendumusele, et küllap oli Janne lihtsalt grippi jäänud, mis oli säärast üdini tungivat niiskust arvestades üpris tõenäoline võimalus.

Mu kartused osutusid tõeks – esmaspäeval Jannet koolis polnud. Samuti teisipäeval. Mu rahutus kasvas ja lõpuks kinnistus minus veendumus, et peaksin siiski paluma empsil ta üle vaadata.

Kolmapäeva õhtu kujunes üpris tüütuks. Veetsin terve igaviku mööda elamist ringi tuhlates, otsides oma mälupulka, kus peal oli paar olulist faili, mida ma iga hinna eest Berniike pilgu eest varjata tahtsin.

„Teed jälle oma trikke, jah?“ torisesin Berniike raamaturiiulis sorides, kindla kavatsusega oma uudishimulik õde karmilt pihtide vahele võtta.
Berniike ainult irvitas mu meeleheite peale ja kuulutas veendumust täis häälel:

„Ära üritagi oma mälu puudujääke minu kraesse veeretada. Minul su mälupulga kadumise teemas osalust ei ole!“

Muidugi olin kaugel sellest, et teda uskuda. Minu asjade ärapeitmine oli üks Berniike vaba aja sisukamas muutmise viise, et endale lõbu kindlustada ja minu kulul nalja saada.

Ülemise korruse pea peale pööranud, kõndisin rahulolematult trepist alla. Vaatasin ringi ja märkasin taas midagi kummalist. Õuetuli põles ja ema seisis aias, pooleldi suure viirpuu varjus. Ma ei pööranud sellele esiotsa suuremat tähelepanu, kuna kõik mu mõtted keerlesid parajasti selle paganama mälupulga ümber. Rahutust alla surudes ja mõttes Berniikele kättemaksu haududes keerasin kogu elutoa pea peale ja lõpuks kroonis mu pingutusi edu. Mu hõbedane mälupulk irvitas mulle köögisahtlist lusikate vahelt vastu. Libistasin kergendustundega oma varanduse püksitaskusse ja märkasin möödaminnes, et ema seisab ikka veel terrassil, täpselt samas asendis nagu ennist. Ema helesinises pluusis selga põrnitsedes meenus mulle korraga, et pidin temaga Janne tervisest juttu tegema. Tahtsin tema juurde minna, et Janne teemat arutada, ja imestasin seejuures, kas tal külm ei ole niiviisi õhukese pluusi väel väljas passida, aga mingi seletamatu aimus sundis mu paigale jääma ja teda tähelepanelikumalt silmitsema. Emps seisis mingis kummalises poosis – veidi ettepoole kaldus ja hoidis käsi kellegi ümber. Aga ta vastas polnud kedagi, ta lihtsalt seisis ja embas õhku.

Ma ei hakanud asja üle suuremat arutlema, vaid oletasin, et tõenäoliselt tegi ta taas mingeid kummalisi joogaharjutusi, mida ta vahel harrastada armastas. Taganesin vaateväljalt, sammusin ülakorrusele ja jõudsin otsusele, et võin vabalt ära oodata, millal ta oma joogaga lõpule jõuab.

„Emps,“ õnnestus mul teda mõni aeg hiljem köögis kõnetada.„Jah?“

„Kas sa viitsiks millalgi Janne poolt läbi hüpata, ma kahtlustan, et ta on haige.“
„Muidugi. Homme lõuna paiku on mul pool tundi aega,“ teatas ta tavapärase lahkusega.

„Tore. Tervita teda minu poolt.“

„Kindlasti.“

Emaga rääkides ei jäänud mul märkamata, et ta nägi sootuks teistsugune välja kui enne – õhetas üleni ja silmad särasid kummaliselt, just nagu oleks äsja mingi suurpärase uudise saanud. Küllap mõjus jooga talle turgutavalt. Jälgisin ta energilist sahmerdamist ja tundsin vaikset rahulolu mõttest, et ta oli korrakski suutnud oma kurbuse minetada.

Hommikul algas mul uus peavalu, veel ägedam kui eelmine. See omandas iga hetkega üha ulatuslikumad mõõtmeid, justkui ähvardaks mu kolju puruks pressida. Surusin valu trotsides hambad kokku ja kannatasin mehiselt, tajudes end ümbritsevat kõigest veidrate sinakashallide varjude ja ebanormaalselt kirgaste värvikogumitena. Korra käis Silver minult midagi küsimas, aga ma ei suutnud ainustki ta sõna eristada, need kõmisesid mu meelte sügavusest vastu nagu arusaamatu mühin. Mu sõber silmitses mind pika uuriva ja ootava pilguga, kuid vastust saamata kehitas õlgu ja kõmpis minema.

Keset kirjandustundi jäi valu taas ootamatult järele, sama äkitsi nagu eelmisel korral. Ma ei jõudnud veel kergendatult ohatagi, kui juhtus midagi veel veidramat. Uks paotus ja Anneli hiilis klassi – ilmselt oli ta salajane nurgatagune suitsutund planeeritust pisut pikemaks veninud – ja koos temaga lendas ukse vahelt sisse ka suur värviline lind, kes meenutas papagoid. Lind jäi pärast paari lohmakat tiiru emakeeleõpetaja pea kohale edasi-tagasi saalima. Pidin juba püsti hüppama, et sissetungijat eemale peletada – keegi teine ei paistnud selleks millegipärast vaevuvat –, kui papagoi korraga mind silmas, suunda muutis ja oma kirevaid tiibu lehvitades mu lauaserval maandus. Ta vahtis mulle ainiti oma pruunide läikivate silmade tähelepaneliku pilguga otsa, nagu kavatseks järgmisel hetkel oma kõvera noka vahelt mõne tähelepanuväärse tarkusetera poetada.

Põrkasin jahmunult tahapoole. Minu kõrval istuv Silver vaatas mind korraks imeliku näoga, kuid pööras siis õnneks nina kirjandusõpikusse tagasi. Papagoi kallutas mõtlikult oma pead küljelt küljele ja seiras mind pineva uudishimuga, justkui kaaluks sisimas, kas selle tüübiga on ikka kõik korras või mitte.

„Jõle imelik,“ pomisesin lõpuks, pilk ainiti linnul, kes näis end me klassis igati mugavalt tundvat. Vahtisin olevuse läikivat sulestikku ja tundsin temast levivat nõrka puuviljaaroomi.

„Mis asi?“ küsis Silver ja tõstis uuesti pilgu.

„See, et see kuradima papagoi mu kirjandusõpiku peal istub.“

Säärase kummalise avalduse peale pöörasid kaks eespool istujat end uudishimulikult ümber. Aga millegipärast vahtisid nad hoopis mind, pööramata eksootilisele linnule vähimatki tähelepanu.

„Kuule, mees, ära täna enam rohkem peale võta, eks?“ soovitas Silver soojalt. Ja irvitas mõnuga.

Seejärel pahvatasid ka eesistujad naerma, nii et õpetaja jäi meid pahaselt üle prillide silmitsema. Kui ma poleks saanud head kasvatust, oleksin tahtnud oma sõpradele sealsamas kere peale anda, aga selle asemel piirdusin vaid hammaste kokkusurumise ja enda ette põrnitsemisega. Ainsa reaktsioonina tõmbusin pahameelest näost paari tooni võrra tumedamaks.

Näppisin rahutult oma pastakat ja üritasin juurelda, mis neil kõigil küll viga oli, et nad linnust välja ei teinud. Õnneks keerasid eesistujad end peagi õiget pidi tagasi ja jätsid mu rahule. Mõne aja pärast jõudsin järeldusele, et ilmselt oli minu vastu lihtsalt mingi haige vandenõu algatatud.  

Ülejäänud tunni veetsin sellega, et püüdsin välja nuputada, kes selle tembu autoriks võis olla. Mu uuriv pilk rändas ühele ja teisele, aga keegi ei teinud minust rohkem välja ega reetnud end millegagi. Pikapeale tüdines ka papagoi mu juhmivõitu seltskonnast ja tõusis uuesti lendu, leides endale klassis hulgaliselt kõikvõimalikku meelelahutust: näksis aknalaual vohavat suurt rohelist taime, täksis nokaga kriiti, nii et valge kriiditolm kõikjale laiali pudenes, tuuseldas himukalt Anneli koti kallal, koukis sealt välja ühe küpsise ja sõi ära, jalutas tähtsa näoga mööda raamaturiiulit ringi, saalis õhus pelgalt lõbu pärast edasi-tagasi, mille käigus pudenesid mõned rohekuldsed suled kirju vihmana põrandale.

Alles siis, kui kime kellahelin vahetunni algust kuulutas, ilma et ainuski hing veidrast linnust vähimatki välja oleks teinud, tabasin lõpuks ära, et tõenäoliselt polnud keegi peale minu papagoid näinudki. Toppisin kirjandusõpiku kotti ja loivasin täielikus segaduses klassist välja.

See kõik ei olnud enam normaalne. Mitte ühegi kriteeriumi järgi. Ilmselt oleks mul viimane aeg psühhiaatrile aeg kinni panna. Hõõrusin kimbatuses nägu, mu pea kumises kohutaval kombel. Mis pagan küll minuga toimus? Ma ei tundnud ennast enam äragi.

Kirjastus Varrak, "Ruubeni liblikad: Jordan" 2013, lk. 16 - 26
Materjali kasutamine ilma autori loata pole lubatud.