Artikkel kohtumisest Viluste koolis

Postitan siia 25ndal aprillil Põlva maakonnalehes "Koit" ilmunud artikli minu kohtumisest oma kunagises koolis. Kirjutasin artikli koolipere palvel. 

Kohtumine Viluste Põhikooli kooliperega tõi kuulama saalitäie lapsi

Üle paljude aastate viibisin taas Viluste Põhikoolis. Sedapuhku küll mitte õpilasena, vaid kooli vilistlasena ja noortekirjanikuna. Tutvustasin kooliperele oma värskelt ilmunud loomingut, meenutasin kunagist kooliaega ja sellega seonduvaid eredamaid sündmusi ning rääkisin oma praegusest elust Hiiumaal.

„Minu kooliajal, 80ndatel, oli kõik teistmoodi,“ meenutan end kuulama tulnud sadakonnale lapsele. „Need õpilased, kellega kunagi koos õppisin, on nüüdseks ise emad-isad ning nüüd õpivad siin koolis nende lapsed – teie,“ naeratan kooliperele.

Kunagisest puitvooderdisega, sopiliste nurgataguste ja naksuvate puutreppidega koolimajast, mille ees vohas suur, õisi täis sirelipõõsas, on vahepeal saanud hiiglaslik, modernne telliskiviehitis, mille pikad koridorid ja hiigelkõrge lae ning pehmete punaste istmetega tooliread aulas loovad meeldiva, kuigi pisut võõra tunde.

 „Tol ajal oli kooli direktoriks Heino Sokmann,“ meenutan. „Tänu tema kirglikule aiandushobile õilmitses toonase Viluste 8-klassilise Kooli hoone taga igal kevadel loendamatut sorti eksootilisi tulpe ja nartsisse. Hiliskevadel sai vahel rohitud pikki maasikapeenraid. Tumepunase kultuursordi magushapu ja uudne maitse on mul seniajani meeles. Minu kooliajal kanti koolivormi – kaheksakümnendad oli triibuliste seelikute, tumesiniste vormipluuside ja kolksuvate puukingade aeg. Õues mängiti kummikeksu, millest võttis tihtipeale osa enamus kooli õpilastest.

Minu klassijuhatajaks oli Salme Randmaa ning kirjanduse õpetajaks Meeta Reimann, kes julgustas mind kirjutama. Polnud sugugi erandlik juhus, kui ta vahel mõnda mu kirjandit ette luges.

Napi tunni aja sisse püüan mahutada ülevaate oma looduslähedasest lapsepõlvest kodukandis, peatun kodust kaasa saadud lugemisharrastusel, tänu mu emakeeleõpetajast emale. Järgnesid õpingud Tartu Õpetajate Seminaris, kus omandasin algklasside õpetaja hariduse, räägin elukäänakutest, mis viisid mind peale õpingute jätkumist Tallinna Ülikoolis ja elu Tallinnas lõpuks elama Hiiumaale. Rohelise ja turvalise Hiiu saare miljöö tundus üpris sarnane mu kodukandile. Looklevat Võhandu jõge, mille kallastel sai lapsepõlves lõpmatuseni mängitud ja mille järskudelt nõlvadelt talviti kelguga liugu lastud, asendas küll tuuline mõõtmatu meri, ent pikapeale harjusin sellegagi.

Hiidlased võtsid mu üllatavalt kiiresti omaks. Hiiu soe huumor ja inimeste lihtsus sobis mulle ega erinenudki kuigivõrd mu kodukandi rahva meelelaadist. Kuna lapse kasvatamise kõrvalt jäi aega, puhusin lõkkele kunagi koolipõlves soiku jäänud armastuse kirjutamise vastu.

„Esialgu kirjutasin vaid endale,“ tunnistan kooliperele. „See oli justkui enese proovilepanek, kas tüdruk, kelle kirjandeid kunagi klassi ees ette loeti, on minus veel alles. Nõnda valmis mitu käsikirja, enne kui söandasin „Lepatriinupüüdjat“ kirjastusele pakkuda. Kuna pakutu võeti soojalt vastu, andis see julgust veel mõned korrad kirjastuste ustele koputada. Mul on hästi läinud – kõik pakutu on ka vastu võetud ning käsikirjadest on saanud raamatud.“

Asetan punase linaga kaetud lauale servapidi püsti oma teosed, et need oleks publikule paremini nähtavad. Mu romaane on kõigest mõne aasta jooksul avaldatud tervelt viis – kolm noorteromaani ja kaks lasteraamatut.

„Raamatud on nagu lapsed,“ tunnistan publikule. „Igaüks neist on omamoodi armas ja nende sünd autorile oluline sündmus. Kirjutamine on minu jaoks alati olnud lihtne ja meeldiv tegevus,“ nendin. „Võib-olla isegi lihtsam, kui rääkimine. See on minu viis mõista maailma ja inimsuhteid, tegevus, mis pakub mulle rõõmu ja eneseteostust ning on toonud hulgaliselt positiivset tagasisidet.

Kõige kergem oli kirjutada Kirsipiia lugu. Sõnad voolasid läbi suure sisemise põlemise justkui iseenesest arvutiekraanile ja nõnda sai mõnel päeval kirja isegi 40 lehekülge korraga.“

Õhurikkas avaras kõrge laega saalis, mis ulatub läbi kahe korruse, on meeldiv rääkida. Tajun kuulajate elavat uudishimu ja jutustan pisut lähemaltki, kuidas käsikirjast, failina kirja pandud teosest valmib lõpuks trükikirjas ja illustratsioonidega raamat.

„Kuigi kõhklesin pisut lasteraamatu väljaandmisega, pidades end pigem noortekirjanikuks, oli lasteraamatu tegemine ehk üldse kõige toredam seetõttu, et kunstniku osa töös oli suur ning oli huvitav näha, kuidas mu fantaasiast sündisid kunstniku töö läbi illustratsioonid,“ tunnistan. „Tulevikus tahaksin kindlasti kirjutada veel mõne lasteraamatu. Hetkel teen kaastööd ajakirjandusväljaannetele, pean kahte kirjandusblogi ning panen kokku oma esimese luulekogu materjali.“
Kohtumise lõpul on koolipere valmis mõelnud mitmeid küsimusi. Mis olid lemmikained? Mis mänge armastasite lapsena mängida? Kelleks tahtsite lapsena saada? Meenutan lapsepõlve sündmusterohkeid suvesid maal vanaema talus, millest on saanud inspiratsiooni nii „Keteriin Salaaias“ kui ka „Martin Greeni juhtum.“

Kohtumise lõpuks teevad kooli direktriss Karin Sulg ja emakeeleõpetaja Aasa Liiv mulle koolimaja tutvustava ringkäigu. Kunstiarmastajana satun justkui iseenesest kunstiklassi, kus parajasti valmivad õpilaste käe all mahlapakenditest värvirõõmsad triibulised taiesed. Pisut hiljem tutvun algklassiõpilaste joonistuste näitusega ja mööda fuajeed jalutades silman autahvlil mitmeid tuttavate perekonnanimedega lapsi. Kõikjalt vaatavad vastu rukkililled – küll maalituina või paberist välja lõigatuina. Kaunis sinist värvi lill kaunistab paljusid klassiruume ja on kooli selle aasta teemaks. Kohtumise lõpul saab Viluste kooli raamatukogu täiendust mu raamatute läbi, mis on kõigile lugejaile raamatukogus laenutuseks saadaval.

Minu sulest on seni ilmunud:

 „Lepatriinupüüdja“ kirjastuselt Kuma, 2011

„Martin Greeni juhtum“ kirjastuselt Tänapäev, 2011
„Ruubeni liblikad : Kirsipiia“ kirjastuselt Varrak, 2012

„Keteriin Salaaias 1.osa,“ kirjastuselt Argo, 2012
“Keteriin Salaaias 2. osa,“ kirjastuselt Argo 2013

Ilmumas veel sel kevadel järg Kirsipiia loole pealkirjaga „Ruubeni liblikad: Jordan,“ kirjastuselt Varrak.

Kohtumise eest tänusõnad kooliperele.

Kiiri Saar