kolmapäev, 18. aprill 2012

Mõttekatkeid lugejatega kohtumiselt



Postitan siia mõne mõttekatke kohtumiselt lugejatega Linnaraamatukogus neile, kel ei õnnestunud sedapuhku kohtumisest osa saada, kuigi oleks soovinud.

Kindlasti on hiidlased mulle midagi olulist õpetanud – ma olen siin elatud ajaga muutunud märksa avatumaks. Hiiumaal kõik tunnevad kõiki, suheldes omavahel nagu üks suur suguvõsa. Tallinnas elades tundus kuidagi mõeldamatu, et ma arutleks müüjaga õhtusöögiplaane vms. Siin tundub aga kuidagi nii koduselt loomulik, et lisaks ostmisele räägitakse tihtipeale ka muud juttu ja kõigil on kõigi jaoks aega. Siinne keskkond väärtustab inimest märksa enam ja see on kahtlemata märksa parem tunne, kui Tallinnas rohelise fooritule ees kimbatuses kiiresti üle tee lipsata, kartuses, et mõnel kiirustaval juhil võib sellegipoolest ebainimlikult kiire olla ja tekib tahtmine sulle kanda sõita.

Kirjutaja olen mingis mõttes olnud eluaeg. Mu kirjandid olid alati fantaasiaküllased, täis põnevust ja seda on ilmselt ka mu raamatud. Võib-olla vajamegi teistmoodi reaalsust, kus olla vabamad, kus leiduks midagi muud, argipäevast sootuks erinevat.
Kirjutamine ise on mulle alati sobinud. Ma kaldungi tihtipeale läbi huumori märkima, et rääkimise asemel ma pigem kirjutan, sest see on võimalus alati midagi muuta, ära kustutada, paremini sõnastada. Ent rääkides peab alati hoolega öeldava läbi kaaluma, sest suust lipsanud sõna enam tagasi võtta ei saa. Kirjasõna maailmas tunnen ma end alati turvaliselt.

Koolis olin kahtlemata pisut ebatraditsionaalne õpetaja. Kirjandustunnis võisin mõne loo juurde joonistada terve tahvli täis pilte, nii et lõpuks olid lapsed ninapidi klassi ees seda uurimas. Loodusõpetuse tundides käisime tihtipeale väljas matkamas, raamatulehtedelt piltide vaatamise asemel rääkisime tihtipeale metsas puudest-taimedest loomadest. Lasin poistel meisterdada koopa, tüdrukud mõtlesid välja loo sellest, kes seal võiks elada ning pärast esitasime näidendi. Siiani on meeles kõik need elavil näod, keda kunagi õpetanud olen, kuigi nüüd on nad juba suured inimesed ja ilmselt ei tunneks ma neid enam äragi. Aga kui juhuslikult peaksite kunagi sattuma siia keskkonda, siis südamlikke tervitusi!

Kuidagi tahtmatult on nõnda kujunenud, et mu teosed lõpevad hästi. See on mulle endalegi kuidagi oluline. Probleemidele leitakse lahendused eneseteostuse, armastuse, eneseleidmise läbi. See jätab ka lugejasse hea tunde. Kui ka elus ei lähe kõik mõnikord hästi, siis raamatumaailmas tahab lugeja enamjaolt siiski võimalust kogeda positiivset lõppu – see paneb teda uskuma ja lootma, et ka tema elus võib kõik hästi minna. Mis kokkuvõtvalt ongi loogiline – positiivselt meelestatuna kipuvad ka paljud elu sasipuntrad märksa lihtsamalt lahti hargnema.

Kõige tähtsam küsimus, mille igaüks endale millalgi võiks esitada, on – mida sa vajad? Mida sa tegelikult tahad? Ilmselt polegi sellele väga lihtne vastata, sest tahtmised, soovid ja maailmanägemus võib olla inimeseti kahtlemata väga erinev. Ent kuidas kogu selle mõtteärga ja petlike aimduste seest üldse iseennast üles leida? Tegelikult jõudsin õige vastuseni siiski talutavalt kiiresti. Paari käsikirjaga maha saanuna tabasin ära, et vajan pelgelt enda lõbuks kirjutamise asemel reaalset eneseteostuse võimalust. Nõnda jõudiski "Lepatriinupüüdja" käsikiri tee kirjastuseni.

Ma olen alati öelnud, et mu teosed ei ole autobiograafilised, kõik on fantaasia, millesse lihtsalt põimin tuttavaid elemente enda elust, kas siis mõne värvitooni, tegelase iseloomu, maitse-eelistuse või mõne muu pooleldi märkamatu nüansi läbi. Samas päris erapooletu muidugi kirjutamise juures olla ei saa, ikka kujutad mõnes tegelases ka kaudselt mõnd enda arvamust ja maailmanägemust, see on loomulik. Kuigi ma üritan seda alati käsitleda nõnda, et mu arvamused ei mõjuks lugejale pealesurutult, pigem jätan võimaluse arutleda tõe ja vale, hea ja halva üle, tantsiskledes seejuures reaalsuse ja absurdi piirimail.

Kui olete suutnud kinni püüda mõne sinisetoonilise unistuse ja taipate ühel päeval, et see ongi just see, mis teid rahulolust naeratama paneb, hoidke sellest kinni, jääge sellele kindlaks, mis ka ei juhtuks. Ekslik on mõtteviis, et edukad on need kõige andekamad, vaid pigem kõige visamad, kes ei lase end heidutada tagasilöökidest. Need on kõigest võimalus edasi areneda ja paremaks saada teel, mille olete valinud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar