Kauni ja justkui hingele pai tegeva kogemuse jättis kolmapäeval baptistikoguduses toimunud Kärdla kiriku kammerkoori kontsert. Musta riietatud lauljad, põrandal poolringis põlevad küünlad, karged verekarva tulbid, sekka mõni valge; ekraanil vahelduvad looduspildid, muusika, mis viis mõtte tahtmatult kuhugi eemale rändama ja tekitas tänutunde kõige hea ja positiivse suhtes, mida meile kõigile tegelikult iga päev, kasvõi piskukaupa jagub, ent mida tihtipeale justkui märgatagi ei taipa.
Lahkudes sattusin tagaseinas seisval raamaturiiulil sirvima paari kristlikku raamatut, mis viis mind mõttele, et mine tea... võib-olla jõuan kunagi ka sinnamaale, et kirjutan mõne vaimuliku raamatu. Mõte iseenesest tundub isegi üsna intrigeeriv ja oleks kahtlemata sootuks teistlaadi lähenemine, kui ma seda seni teinud olen.
Religiooni-teema pole mulle tõtt-öelda kuigi võõras, kuna mu vanaema oli väga usklik. Lapsepõlvele mõeldes meenuvad ikka tema kirikulaulud, mida ta vahel diivaniserval istudes omaette laulda armastas, mustakaaneline piibel, mille koltunud õhukesi lehti koos väikeste sugulastega põnevusega sirvitud sai, kummalist vanaaegset kirjakeelt justkui mingiks salakeeleks pidades. Kõigest sellest on jäänud kuidagi seletamatult soe tunne, nagu see kõige lapsepõlvega seostuvaga ikka olema kipub.
Võib-olla peaksingi selle raamatu-mõtte kunagi tegema, vanaema mälestuseks. "Küll oli ilus," sattusin kontserdilt lahkuva rahva seast päris mitmelt poolt kuulma arvamust.
"Oli tõesti," nõustusin mõttes mööda vihmalõhnalist teed kodu poole suundudes.
Kaunist pühadeaega kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar