Kohtumine Kärdla lugejaskonnaga

Kohtumine Kärdla lugejaskonnaga sai täna igati edukalt mööda. Õhtu venis   märkamatult pooleteise- tunniseks mõnusaks jutuajamiseks. Järgnevalt lühike kokkuvõte selle päeva hetkedest ja elamustest.

17. 10 Neljapäeva õhtu. Loodetud päevapaiste asemel tõmbub taevas aegamööda üha tumedamaks, ent õhk on sellegipoolest sumedalt soe. Libistan läpakakoti õlale ning nügin end, raamatud kaenla all, koduuksest välja. Kuigi puud on veel talviselt raagus, lõhnab asfaldil ja kusagil mu ümber selgelt tuntavat kevadet.

"Pabistad ka?" uuritakse enne lahkumist.
"Tegelikult mitte," tõden üllatava rahuga. "Kui, siis ainult seepärast, et tehnika alt ei veaks."
Kontsade all klõpsumas kerge elevus, ootab mind taas üks järjekordne kohtumine lugejatega. Kummaline, et kunagi arvasin, et see on kõige võimatum asi kõige selle juures, ent nüüd võtan pigem meeldiva võimalusena informatsiooni vahendada.

Raamatukogu tuttavat tumepruuni ust silmates libiseb meeltest korraks veel põgusalt läbi mõni mõttekatke, mida ma kodusaare rahvaga jagada kavatsen. Sikutan ukse lahti ja siin ma olen.

 

17. 20 Raamatukogu soe, läikiva põrandaga ruum, naeratused, tervitused.
Tõstame lauad paika, silmitsen korraks ainiti enda selja taha jäävat rahustavalt rohelist lihavat toataime, mis mulle hääletult kinnitab – kõik läheb hästi, küll näed. Muidugi läheb.
Üks läpakas leiab õige kiirelt WiFi, teine saab ühendatud suure ekraaniga, mis kahinal mu selja taha ilmub. Sisenen internetti ja riputan ekraanile taustaks enda blogi, mille soojad roosakad toonid on mõeldud looma visiooni millestki sõbralikust, mahedast ja kutsuvast.

17. 30 Mu lauale ilmub märkamatult elurõõmus värvilaik kollase nartsissipuhma näol, akna all süttivad kuuma sinakat leeki loitma tillukesed küünlad, tekitades argiste tööhetkede asemele otsekohe märksa õdusama, sundimatuma meeleolu.

17.45 "Ole hea tee mälestuseks mõni klõps," nuian enda teismelist tütart, kes seisab akna all ja vaatab pisut äraolevalt saalis ringi.
Esimesed saabujad. Järgmised. Ülejärgmised. Naeratused pudenevad õhku ja jäävad kusagile pisut tabamatuina heljuma. Rahvas võtab istet. Märkamatult täituvad peaaegu kõik valmis sätitud toolid. Õhku kerkib ootust.

18.00 "Ma arvan, et alustame nüüd," ütleb Linnaraamatukogu juhataja Marika Võsamaa lõpuks pisut küsivalt minu poole vaadates. Naeratan nõustuvalt. Mis siis ikka. "Ei, tegelikult mõtlesin ma ringi ja pean hoopis koju minema," oleks ju kõigi nende ootavate silmapaaride ees mõeldamatu öelda. :)

18.02 Heakene küll. Avastan, et tegelikult tunnen end suurepäraselt, olles mõttes tänulik kõigi nende armsate inimeste eest, kes vaevusid enda töömõtted korraks kõrvale heitma ja mind kuulama tulema. Avan suu ja aegamisi kerib end lahti lugu sellest, kuidas üks Põlvamaa plika saatuse kummaliste keerdkäikude tahtel hakkas end lõpuks hingelt hiidlaseks pidama, leides sel rohelisel sõbralikul saarel enda loomingulise potentsiaali.

18.35 "Vaatame pilte ka vahepeal," teen vestluse elavdamiseks ettepaneku ja klõpsan Google otsingumootori lahti. Ekraanile ilmub ridamisi hetki – mustvalgeid nostalgilisi fotosid minust, mu vanemaist,  värvilisi ülesvõtteid romaanivõistluselt, koduaias lösutavast lemmikjänesest, kellest sai kuidagi justkui iseenesest prototüüp "Lepatriinupüüdjasse". Mainides ära enda loodusfotograafiahobi, näitan lõppu ka mõningaid ülesvõtted wordpressi loodusfotode blogist.

19.10 Avastan, et ma räägin ikka veel, tuvastamata kuulajate nägudel tüdimust.
"Olete väsinud?"pärin sellegipoolest, kooliõpetajaliku hoolivusega, kuna koolis töötades õppisin kuidagi iseenesest mõistma, kui kuulajad enam infot vastu võeta ei suutnud. Samas tajun ise end hämmastavalt reipana, tundes, et võiksin umbes tund aega veel vabalt rääkida. Keegi ei näita üles soovi lahkuda.
Avan pruunikaanelise, kollase piparkoogisüdamega "Martin Greeni juhtumi" ja loen ette katkendi. Tajun, kui kummaliste, kunagi läbi elatute ja elavaiks saanuina kõlavad mu sõnad selles vaikses saalis. Igaüks neist minu oma, ent nüüd teie kõigi jagu.
Lõppu tsiteerin ühe pisut filosoofilise alatooniga luuletuse õnnest ja valust, mis tundub mulle endale ehk kõige tähendusrikkam neist, mida seniajani loonud olen.

19.20 Mu pihku rändab kommikarp ja imelised violetsed, sootuks seninägematu olemisega õied, krõbisevas kileümbrises. Celosia Caracas, loen ümbriselt pisut hiljem kodus pisut hääldamatu ladinakeelse sõnakombinatsiooni, lillepotti käes keerutades. Mida iganes see ka ei tähendaks. Vist natuke ka seda, et eksootilise värvikireva õiepuhma võib ilmade soojenedes täitsa vabalt eredaks värvilaguks ka majaesisele lillepeenrale istutada. Mis kõlab tõtt-öelda igati hästi. Südamlik tänu kõigile, kes mind kuulama tulid! Ja kel muud tegemised seda hetkel ei võimaldanud, ehk kohtume millalgi taas. Siis aga juba sootuks teistsuguste 
 juttudega.

(Postituses äramärgitud aeg on ligikaudne, lihtsalt kui lõbus mäguline nüanss)