Materialiseerunud unistus

"Lepatriinupüüdja" jõudis raamatulettidele 4. märtsil, 2011. Näha oma käsikirja tavalise Wordi dokumendi asemel enda arvutikaante vahel lõpuks ometi müügis, täiesti reaalse, trükilõhnalise, läikiva ja käega katsutavana riiulil raamatuna olemas, mille iga sõna ja mõtte olin tekitanud sinna ainuisikuliselt mina, on ilmselt iga kirjanikuhakatise jaoks unistuse materialiseerumine, eneseteostuse üks kõige erilisematest hetkedest. Võimalus jagada kogu eesti keelt valdava elanikkonnaga enda kirja pandud mõtteid, viia ta rändama enda fantaasiast kantud maailma, oli minu jaoks päris kindlasti hetk, mil olnuks väga vale öelda, et ma polnud õnnelik.

Samas polnud mul muidugi õrna aimugi, kuidas rahvas mu raamatu üldse vastu võtab. Kuigi käsikirja trükivalguse nägemist võis kahtlemata pidada päris suureks isiklikuks võiduks ja läbimurdeks, tuli mul realistiks jäädes paratamatult tõdeda, et see oli siiski kõigest pool võitu. Teine ja mitte sugugi vähem oluline faktor oli kahtlemata asja äratasuvus. Sa võid kirjutada mida iganes geniaalset, tippida teose täis kõige hiilgavamaid pärle ja lennukamaid mõttekäike, ent kui lugejaskond selle vastu huvi ei tunne või kõigest leigeks jääb, oled paratamatult ebaõnnestunud. Seega hoidsin targu hundirataste viskamise ja endale mehiselt õlale patsutamise asemel pigem madalat profiili, et mitte liiga kõrgelt kukkuda.

Lisan siia fotod ühest üsna ootamatust hetkest, kui ühel ilusal päeval, mitte midagi aimates, ajal, mil raamat oli müügis olnud kõigest kuu aega, Selverisse jalutasin ja nähtav mind kergelt tummaks võttis. Olles sügavalt teadlik faktist, et poodides on pildistamine keelatud, sain fotode tegemiseks ja üleslaadimiseks lahke loa Hiiumaa Selveri juhatajalt Ülle Vannilt.

Siinkohal suur ja südamlik personaalne tänu teist igaühele minu poolt, kes on raatsinud osta minu raamatu! Ja veel enam, kes on leidnud sealt midagi head ja positiivset enda jaoks!

Samuti tekitas päris suurt üllatust raamatukogude elektronkataloogide URRAM ja RIKSWEB sirvimine, mis on sellised üsna asjalikud kohad, kust saab ilma raamatukokku jalutamata vaadata, kas teavik on saadaval ja kui palju seda näiteks üldse üle Eesti raamatukogud sisse on tellinud.

URRAMi andmetel on mu debüütromaan praeguse seisuga sees 196s raamatukogus, mis on iseenesest üsna ilus ja rõõmu tekitav number. http://u2.lugeja.ee/Avalik/teavik.jsp?teavikId=1070085

RIKSWEBi andmed pole samuti pahad. Näitena siinkohal Järvamaa, Kuma kirjastuse kodumaakonna raamatukogude elektronkataloog:

http://raamat.paide.ee:801/riksweb/index.asp?action=102&tid=140898

Koputades kirjastuse uksele

Lõpuks otsusele jõudnud, et õigupoolest ei kaota ma mitte midagi, kui vähemalt üritan oma käsikirja kuhugi pakkuda, asusin hea sõbra Google`i abil kirjastuste kirjus rägastikus ekslema, omamata õigupoolest erilist aimu, kuhu pakkuda või keda üldse eelistada. Valisin lõppkokkuvõttes enam-vähem juhuslikult mõned kirjastused välja, kelle koduleht rohkem infot andis ja usaldust äratavam tundus. Samas ei julgustanud veebist loetud artiklid sellest, kui raske on tegelikult uustulnukal läbi lüüa, mind kuigivõrd. Mulle tehti enam-vähem puust ja punaselt selgeks, et tundmatut nime müüa üritada on igal kirjastusel paras risk, mida mitte keegi hetkel valitsevas majandussurutises, kus igaüks kaaluvalt sente veeretab, kahel käel ei tervita. Seega oli tähtede seis läbi lüüa üritamiseks igas mõttes äärmiselt vähe julgustav, et mitte öelda - olematu.

Sellegipoolest tegin ühel sügisõhtul siiski otsustava sammu ja postitasin „Lepatriinupüüdja“ käsikirja eesti ühele suurimale kirjastusele Tänapäev, kes on tuntud selle poolest, et on spetsialiseerunud enamjaolt kirjandusmaastikule alles naasnud noorte tundmatute autorite loomingu kirjastamisele. Mõne nädala pärast tuli eitav vastus, mis oli muidugi iseenesest täiesti ootuspärane, seega polnud ma vähimalgi määral löödud. Samas lugesin äraütlemisest välja varjatud tunnustuse, millele lisandus „Tänapäeva“ peatoimetaja Tauno Vahteri soe soovitus kindlasti käsikirja edasi pakkuda. Seega mõjus äraütlemine pigem positiivse tõukejõuna, julgustades mind järgmisele uksele koputama.

Edasi pakkumise asemel istusin aga hoopis maha ja kirjutasin käsikirja uuesti üle, viimistlesin ja lihvisin hoolega sõnastust, tehes sellest märksa parema teose, kui see oli varem olnud.

Järgmisena jäi sõelale Kuma kirjastus, kuna mulle imponeeris nende soojana ja sõbralikuna tunduv koduleht. Käsikiri läks uuesti teele ja ilmselt polnud mitte keegi rohkem üllatunud, kui mina, kui mõne aja pärast tuli positiivne tagaside.

Kirjastus võttis mu käsikirja lahke naeratuse saatel vastu, kohtles mind esimesest hetkest nagu kallist ja ammu oodatud külalist ja muutis mu unistuse - välja anda raamat - reaalsuseks.

Õigupoolest on mul siiani pisut raske uskuda, et see kõik oli tegelikult nii lihtne ja tõdemusele mõtlemine, et õnnestusin vastu igasugu ootusi juba teisel katsel, tekitab minus seniajani lausa uskumatut rahulolu.  

Pildil on suvine aiapidu ja sakslane Lordie.

Küsimusi kirjapiigale

Kohv või tee?

Tee

Linn või alev?

Alev

Vana või uus?

Vana

Must või valge?

Mis mõttes? Värv või? Must siis.

Kui maailmanägemus, siis pigem valge selles mõttes, et lihtsalt positiivsus, mitte kõige mustades toonides nägemine.

Liha või kala?

Kala

Hommik või õhtu?

Õhtu

Luule või proosa?

Proosa

Matemaatika või psühholoogia?

Psühholoogia

Pipar või kaneel?

Lihatoidul või? Naerab. Ürita mõlemat.

Klaas või keraamika?

Keraamika

Teater või kontsert?

Kontsert 
Draama või ulme?

Draama

Konservatiiv või liberaal?

Liberaal

Vein või liköör?

Vein

Meri või järv?

Järv

Ateism või religioon?

Pigem religioon

Puit või metall?

Puit

Kuld või hõbe?

Hõbe

Teksad või dressid?

Ei kumbki, pigem elegantne vabaajastiil

Madonna või Moby?

Moby

Sport või tugitoolisport?

Sport

Ansip või Savisaar?

Naerab. Järgmine küsimus, palun.

Džäss või bluus?

Bluus

Köögivili või snäksid?

Köögivili

Saun või vann?

Vann

Raamat või ajakiri?

Raamat

Sõprus või armastus?

Mõlemad on väärtus omaette, kuigi pigem armastus.

Kõhklustest eneseteostuseni

Tegelikult polnud mul esialgu kavaski käsikirja kirjastustele pakkuda, kirjutasin pigem peamiselt enda lõbuks ja enese proovile paneku mõttes, justkui mingist veidravõitu tõestamismissioonist, et tüdruk, kelle kirjandeid klassis kunagi ette loeti, on minus veel alles.

Käsikirjaga viimaks ühel pool, alustasin nagu mingist iseeneslikust inertsist praktiliselt kohe uue romaaniga. Tajusin, et öelda oleks veel nii palju ja tundsin lausa ületamatut vajadust see endast välja kirjutada. Kogu protsess tundus mulle nii loomulik, sobiv ja nauditav, et soovisin seda veel kogeda. Kirjutamine oli minu jaoks saamas mingiks omamoodi viisiks vaadelda maailma, seda enda jaoks lahti mõtestada ja kujundada selles mingi omamoodi väike mikromaailm, milles mina olen kuningas ja dirigent – see pakkus mulle lihtsalt lõbu.

 Ent pikapeale hakkas mind kuidagi kummaliselt vaevama mõte jätta „Lepatriinupüüdja“ käsikiri lihtsalt niisama sahtlipõhja vedelema, kuna ta tundus selleks liiga hea.

Samas tabasid mind aeg-ajalt kõhklused – mis saab siis, kui raamat osutub täielikuks läbikukkumiseks? Mis siis, kui kriitikud ja lugejad mu maapõhja materdavad ja romaan ei meeldi mitte kellelegi teisele peale minu enda? Peamiselt kõhklesin ka romaani liigse vabameelsuse pärast, kuna mul polnud aimugi, kuidas rahvas sellesse suhtuda võib. Piir heatasemelise iroonia ja vabameelsuse ning kohatuse vahel võib teinekord olla päris habras ja ma polnud just üliväga kindel, kas ma polnud seda oma võib-olla mõnevõrra konservatiivsete kaasmaalaste silmis siiski mingil määral ületanud. Esialgu saigi mu romaan kirjutatud lihtsalt iseenda jaoks, mõtteta seda laiema lugejaskonnaga jagada.

Sellistel kõhklushetkedel oli mul tegelikult päris palju kasu Peep Vainu raamatust „Kõige tähtsam küsimus.“ See eneses selgusele jõudmise raamat jäi mulle kunagi ammu just huvitava pealkirja tõttu silma ja leidsin endale sealt palju häid ja julgustavaid mõtteid. Igaühel on oma mentor ja kuigi ma pole küll päris kindel, kas see sajaprotsendiliselt just Peep Vain on, olen kahtlemata talle väga tänulik selle raamatu eest, mis andis mulle tublisti enesekindlust, et sammuda pea püsti edasi eneseleidmise teel ja ületada kõikvõimalikud kõhklused, millele järele andes poleks mu raamat ilmselt iialgi lettidele jõudnud.

Lugupidamisest tema vastu olen ta ka oma romaanis põgusalt ära märkinud, seda läbi huumoriprisma ja omas võtmes, millest on kantud õigupoolest kogu mu romaan.

Aga, nagu öeldakse, kohaneb inimene kõigega. Ilmselt töötab see kõnekäänd ka minu puhul, kuna pikapeale hakkan isegi enam-vähem ära harjuma, et me korterivõti paistab olevat pea pooltel Tallinna elanikel ja lihtsalt elan oma elu. Mingi aja pärast ei imesta ma enam üldse, kui ma vannituppa hambaid pesema kõndides komberdan otsa mingile põrandal oma asju ajavale paarikesele. Vastupidi – minus tärkab lausa sportlik hasart – kumb saab omadega enne ühele poole – kas mina oma hammastega või nemad omadega? Mina võidan ja kaon rahulolutundega, kuigi mind valdab seejuures mõningane süütunne. Arvatavasti oleks minust olnud õiglane ka teist osapoolt võistlusest teavitada, sest teadupärast suudavad inimesed märksa tulemuslikumalt toimida, kui teavad, miks nad midagi teevad. Ma pole muidugi päris kindel, kas ärikoolitaja Peep Vain seda öeldes just sarnast situatsiooni silmas pidas, aga võimalik, et taolist julgustavat väidet annab sujuvalt kohandada enam-vähem iga elujuhtumiga. „Lepatriinupüüdja,“ lk.119 - 120