Katkend romaanist "Lepatriinupüüdja"

Lisan siia lihtsalt stiilinäitena katkendi romaanist neile, kel pole veel olnud mahti raamatuga tutvuda.

Christiani korter tervitab mind valge ja päikseküllasena. Kõik on ikka nii, nagu ma mäletan. Läbipaistvad põrandad läigivad ilma ainsagi tolmukübemeta ja avarate akende ees heljuvad käsitsi maalitud hieroglüüfidega siidkardinad. Metallmööblilt peegeldub vastu päiksekiir, mis paneb mu silmi kissitama. Võib-olla peaksin kunagi küsima, kuidas ta selle roosimustri sinna põrandaplaatide sisse lasi panna? üritab mu aju mõnevõrra ärevalt millelegi kõrvalisele keskenduda. Ma olen üksainus suur rahutus.

Grey on lahti ja kappab mind uudishimulikult nuuskima. Ma ei suuda mõista, kuidas ta on võimeline neil libedatel põrandatel üldse edasi liikuma. Võib-olla on Christian talle liivapaberitükikesed käppade alla kleepinud?

Kummardun looma paitama, see tegevus sobib suurepäraselt paanika varjamiseks. Võib-olla ma võiksingi terve õhtu jänest süles tassida, et oma kõikumalöönud meelerahu tagasi saada? Grey ei tundu paraku sugugi sama meelt olevat, kuna peatselt kaotab ta minu vastu igasugu arvestatava huvi, pühendades selle hoopis kamina kõrval värvilises põrandavaasis seisvale suurele kuivatatud rooside kimbule.

Jänest jälgides tabab mind ootamatu mõte, et võib-olla olen hoopis mina see niinimetatud „Grey“, kes üritab üsna sarnast moodi enda eluga hakkama saada? Vaadates, kuidas loom üsna muretul moel ja kordagi libastumata ringi liigub, võin järeldada, et tema saab igatahes omadega märksa paremini hakkama kui mina ning tõdemus sellest kipub mind tahtmatult masendama, seda enam, et liivapaberit mul tuvastada ei õnnestu.

Lõpuks istun Christiani kõrvale diivanile – igaks juhuks mitte liiga lähedale – ja üritan seltskondlik olla, kuna päev läbi keset tuba süüdlaslikult (ja mõnevõrra kadedalt) Greyd vahtida ei tundu mulle ka kuigi normaalse ajaviitena.

„Kuidas sul siis läinud on?“ uurin ääri-veeri.

Christian mõõdab mind hetke oma siniste silmadega ja hakkab rääkima. Ta jutustab üsna ilmekalt ja talle omase huumoriga oma viimasest projektist, mis hõlmas terve kaubamaja alumise korruse. Modellid roomasid tuukriülikondades põrandatel ja lettide peal ringi ning ostjad seisid treppidel ja jõllitasid vaatemängu vahtides suud ammuli. Lõpuks olla nad kusagil linna peal isegi ühe kanalisatsioonikaevu lahti koukinud ja seal pildistamist jätkanud. (Seda kuuldes on mul vist isegi üsna arvestatavalt hea meel, et ma vahepeal poppi tegin).

Sein me vahel nihkub veidi eemale, aga ei kao päriselt. Ma ei suudagi aru saada, teab ta, mis minu ja Ericu vahel juhtus, aga võib-olla ma ei tahagi teada. Vähemalt ei ole mees just seda nägu, nagu hakkaks mind otsekohe vardasse ajama. Arvatavasti tuleb see hiljem.

Kuulan ja vaatan ameeriklast – ta on nii ilus. Kuldne suvine jume on ta veel miljon korda kütkestavamaks muutnud. Ta naha toon tundub mulle tähelepanuväärse seguna suhkrust, kakaost, hapukoorest ja sulakullast. Tõtt-öelda, kui ma nüüd meenutan, ta nahk vist isegi maitseb sedamoodi. (Kuigi sulakulla maitses ei saa ma just ülikindel olla, aga ma usun, et mul on piisavalt hea kujutlusvõime).

Christian nõjatub mugavalt diivanile ja mu süda tõuseb kurku mõtte juures, et ta vaevub mu meelt lahutama. Minu pärast muretsema. Selline mees.

Kuid kas ma armastan teda? Kas ma armastan teda?

Ma jälgin ta huulte liikumist, tuttavlikke liigutusi, kui ta endale nii ainuomasel moel korraks sõrmedega üle lõuajoone tõmbab, tajun temast õhkuvat sooja nahalõhna – ja mu peas valitseb üksainus kaos. Mis minuga ometi toimub, et ma ei oska isegi sellele üheleainsalegi ja mitte eriti keerukale küsimusele vastata? Kas armastus ei peaks olema midagi ainelist ja reaalset, näiteks lepatriinukujulist, et niipea, kui ta sulle sõrmele lendab, tunned sa ta otsekohe ära ja ütled endale:

„Näe, see on armastus! Väga tore. Ma tunnen armastust. Ma näen seda. Tal on punased koorikjad tiivad ja ilus tipi-täpiline muster. Ma tajun, kuidas ta oma väikeste kõverate õietolmuste jalakestega mööda mu nahka sibab ja olen kirjeldamatult õnnelik, et ta maandumispunktina siin ja praegu just minu on välja valinud.“

Kõik tundub ühtäkki kuidagi veider, justnagu ei toimukski päriselt. Justkui seisaks me koos Christianiga kusagil laval, mitte päriselus ning varsti näidend lõpeb ja me pöördume oma tegeliku elu juurde tagasi. Vaatan mööblit ja ilusaid, hoolega valitud asju meie ümber ja need tunduvad üha enam näidendidekoratsioonidena, mis viiakse lavalt minema niipea, kui etendus läbi on saanud.

Aga võib-olla ma ei oskagi lepatriinusid näha?, tabab mind ootamatu mõte. Ma olen märganud ainult päevakoeri ja jaaniusse. Noh, kui järele mõelda, on needki on ju väga toredad. Milleks mulle lepatriinud? Või on mu käel midagi viga, et see eriline putukas sinna maanduda ei taha? Ma isegi uurin veidi aega pisut mõtlikuna oma sõrmi – need on kitsad ja pikad, kenade roosade ümarate küüntega. Vähemasti välise vaatluse põhjal ei tundu mu käel midagi ebatavalist viga olevat. Aga hetk hiljem meenub mulle, et mu käsi pole ju tegelikult üldse minu omagi ja mu tuju langeb taolise tõdemuse tõttu üsna märgatavalt.

Korraga ma tean vähemalt üht asja, mida ma peaksin ütlema. Õigemini, mida ma lausa pean ütlema, et end veidigi paremini tunda.

„Christian?“

„Jah?“ Ta paneb mahlaklaasi lauale ja silmitseb mind ainiti.

Vahin korraks süüdlaslikult maha, ent kohandan siis hääle otsusekindlaks ja tõstan veendunult pilgu, vaadates mehele otse silma. „Ma tõepoolest ei taha enam pildistamas käia.“

Ma panen ta proovile. Kui ta nüüd ütleb, et „sa peaksid jätkama, sest ma andsin sulle võimaluse,“ siis ta ei armasta mind, sest ta üritab kohustada mind millekski, mis mind õnnetuks teeb, kusjuures ta teab, et teeb. Ma usun, et ei pane väga mööda, kui ütlen, et armastajad ei käituks sedasi. Kui ta ütleb „võta vabalt, see polegi nii oluline,“ siis ta tõesti armastab, sest talle läheb mu heaolu korda.

Christian vaikib pikalt. Võib-olla ta teab, et ma testin teda.

„Ma märkasin jah, et sa pole selles mõttes enam eriti innukas. Mis lahti? Algul ju kõik meeldis sulle?“ laveerib ta osavalt mu valikuvariantide vahel.

„Ma usun, et see pole see, mida ma tegelikult teha tahaks,“ jätkan mõnevõrra vaevaliselt enesekehtestusega. Taevake, mul on ju õigus oma arvamusele või pole? „Muidugi olen ma sulle tänulik, aga kindlasti on sul pikk järjekord ukse taga tšikkidest, kes särasilmi enda tähetundi ootavad.“ Mul on enda üle tõsiselt hea meel, et ma nii täiskasvanuliku enesekindlusega väljenduda suutsin. Kas tuleneb on sellest, et ma nii pikalt seda Justine „I´m the best“ pluusi silmitsesin?

„Okei, Justine,“ ütleb ta siis ja lootusrikkad külmavärinad roomavad tõde ära aimanult üle mu selja veel enne, kui ta mu testiga lõpulegi on jõudnud. „See on vabatahtlik, ma loodan, et sa mõistad?“

Vahin ta sooja naeratust nagu arust ära. Ta armastab mind! Järelikult… Eric ei öelnudki midagi!

Muidugi paneb see tõdemus unustama, et ma ikka veel ei tea, kas ma ise ka teda armastan, aga praegu ei tundu see kuigi oluline olevat.

„Mis on?“ küsib Christian veidi hämmeldunult. „Sa oled rõõmus sellepärast, et võid kõigest sellest loobuda? Su mustlasefoto jõuab ilmselt järgmise „Glamuuri“ erinumbrisse.“ Ta raputab pead ja ta pikad patsid hüplevad ümber näo. „Ma ei saa sinust tõtt-öelda üldse aru.“

Ta väitele vastamise asemel sirutan hoopis vargsi käe välja ja teen lõpuks seda, mida ma tahtsin teha juba tükk aega – puudutan ta siidjaid juukseid. Sinised silmad on ainiti minu omades ja jälgivad mind pingsalt.

„Sa oled nii ilus, Justine,“ sosistab ta siis.

See on vale vastus, aga sellegipoolest muutun ma nõrgaks. Must juustekardin langeb üle minu ja ma tunnen teda jälle oma suul, oma näol, oma kehal. Ta on nii hea. Ma peaksin teda armastama. Ma tõesti peaks. Mu tingiv kõneviis ei meeldi mulle, aga ma loodan, et sellest piisab, vähemalt praeguseks. Minus tärkab mingi ähmane lootus, et ehk õnnestub mul lepatriinu siiski kompromissile veenda ning näidendist saab lõpuks ometi päriselu. Võib-olla pean ma käe lihtsalt kõrgemale sirutama, vehkima, kuidagi endast märku andma? Pagana pihta, ma võiks talle isegi kanalisatsioonikaevu järele ronida, kui see vajalikuks peaks osutuma, kuigi ma pole just eriti kuulma juhtunud, et keegi armastuse roiskveetorudes roomates leidnud oleks. Aga mine sa tea, eks?

„I love you,“ kuulen lõpuks ometi enda kõrva vastas lauset, mida ma üle kõige ootasin.

Sein haihtub me vahelt.