
Et
kas ma vihkan mehi? Sugugi mitte. Lood loovad ennast ise ja nendega
kirjutades kaasa kulgedes olen seda meelt, et positiivne lõpp on
liiga lihtne ja vähemõjus, mõneti isegi ebaveenev. Oleneb muidugi,
millise teekonna on lootegelane enne läbima pidanud, et omadega
haljale oksale ja suhtega harmoonilise tasandini jõuda. Võib-olla
on tegu ka läbinisti eestlasliku mõtteviisiga, et küllap enne ikka
midagi ränka kogeda tuleb, et eesmärgini jõuda ja kättevõidetud
õnne nautida. Kui siiski. Kui me siiski seda oskame, eks ole. Aga
lihtne soojatooniline lugu, kus pole mingit pinget, ei kõneta ju.
Kahtlemata mitte. Sellise teemaarenduse peale ei hakka keegi oma
hinnalist ajanatukest raiskama.
Eelistan hetkel eeskätt kirjeldada pealtnäha head ja toimivat suhet, mis tegelikkuses absoluutselt ei toimi ning sammhaaval jõuda põhjuseni, miks see nii on ning millised on lootegelastel võimalused edasiseks.
Jaanuariloos, nagu öeldud, seisab paarikese õnnel ees karismaatiline naabrinaine, kellele on allkorrusel (ju vist näiliselt) harmoonilises paarisuhtes elav mees liialt meeltmööda. Tema naine on omakorda tülika naabrimutiga püstihädas, kuna too leiutab pidevalt viise, kuidas nägus meespool enda punutud võrku püüda. Ja ega tollel püünises siplemise vastu suurt midagi olegi, olla nad ju ammused tuttavad, palju varem, kui uus suhe alguse sai. Kust läheb piir sõpruse ja abivalmiduse ning ebalojaalsuse vahel? Küllap on ka nii, et mees on oma minevikust praegusele naisele üht-teist rääkimata jätnud. Seega, teise ringi mehed, ega teiega kerge ole, kuid aines, millest kirjutada on, seevastu lõputu, lisaks ka aktuaalne.
Kas ma ravin seeläbi mingit enese isekust? Ei ütleks. Mingid hoiakud kahtlemata kujunevad elu jooksul välja, aga nii on see meie kõigiga. Ma eelistan oma lugudes olla erapooletu, vaadelda ainest läbi väga erinevate silmapaaride ning edasi anda äärmiselt erinevate maailmavaadetega inimeste nägemust. Elud oma kordumatuses on väga sageli ühesuguse mustriga ja lõppkokkuvõttes ei midagi ainulaadset. Me ise mõtleme selle kordumatuks, kuid heitleme ikkagi nende ühtede ja samade igipõliste probleemide küüsis, mis muutuvad ajas vähe.
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar