Ma panin sulle nimeks Kent. Sest miks ei võiks sa Kent olla. See on suurepärane nimi ja kõlab natuke lõplikult. Umbes nagu "punkt". Sama lõplikult, nagu olid sa ka ise, rääkides mulle kõiki neid lugusid. Õnne sulle siis, said kaante vahele. Nagu keegi, kes väärib mäletamist ja seda, et temast kirjutataks.
Hämmastav tõik, et ajakirja kunstiline toimetaja oskas leida loo tarbeks Sinuga
nii sarnaneva foto. Värsket ajakirjanumbrit lehitsedes ja oma lugu
otsides vahtisin tükk aega seda illustreerivat fotot ja olin
teatavast sarnasusest rabatud. Selline Sa ju toona olidki,
ligilähedaselt. Noor, silmipimestavalt kena, piiritult arukas ja intelligentne. Elu paradoks on see, et tutvus taolise inimesega ei kesta kunagi kaua. Nood otsivat siitilmast alailma mingeid uusi väljundeid, on püsimatud ja rahulolematud, oma mõtetes harva paigal viibivad, pigem alati kuhugi teel ja tegelikust reaalsusest irdunud. Paigalseis on selliste inimeste jaoks talumatu ja mis tahes rutiin tõeline piin. See oli üks huvitavamaid reaalsuses aset leidnud kohtumisi.
Värskelt ilmunud suhteloo leiab ajakirja Saatus&Saladused novembrinumbrist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar