Sügismõtisklus

Oktoobrikuu on kulda täis. Seda jätkub veel puulatvadesse ja külluslikes lademetes kõikjale teeäärtesse. Kogu maailm on kollase-punasekirju. Küllastumiseni, pillavalt ja pillerkaaritades. Kõigest hetkeks, nagu kestaks pidu veel viivu. Varsti on see läbi. Värvidest jäävad alles taeva tinahall, kuuskede rahustav roheline ja lepavõsa kosutav pruun. Märkan alati värve, hingan neid endasse, toon mõtteserval koju. Vahel pildistan, siis jääb mälupilt kauemaks alles. Ma ei tea, mida teeb mu meel värvidega, aga nende keskel on hea. Mul on neid vaja. Igasuguseid värve, looduse värve, iseolemist nende keskel.

Omal moel igatseb hing juba talve karget jahedust. Valget puhtust, silmapiirini ulatuvat valevat tühjust, otsatut vaikust ning rahu, seda ülimat kingitust, mida töössesukeldunu teab tahta. Ma pole kunagi olnud eriline talveinimene, kuid praegu, peale pikka palavat suve ja sooja sügist tundub talveootus tervitatav. Talv tundub miski, mida tasub praegu oodata. Neid priiskavalt loitvaid jõululampe keset pilkast ööd, punast, sinist ja kollast; heledalt valgustatud aknasilmi tintmustadel tänavatel, lume lõbusat krudinat taldade all, teemantsädelust hangedel. Päikeselisi pühapäevahommikuid, ühiseid väljasõite saare teise otsa.

Mida aeg edasi, seda enam ihkab meel rahu. Seda, et maailm oleks kindlapiiriline ja paigas, jäädeski sellisena püsima. Et elu ei üllataks enam ootamatute käänakutega, et kõik oleks harjumuspärane ja turvaline. Et ma teaks rohkem, kes ma olen, et mul oleks aega olla mina ise. Et midagi minust jääks mulle endalegi alles. Natuke rohkem kui seni. 


Pilt: internet