Kolm katkendit oktoobrikuul ilmunud lühijutust "Päriselu"

Oktoobrilooks siis vahelduseks üks noortejutt. Iga mu lühilugu algab emotsioonist. Antud loo käivitajaks oli üks juhuslik foto kahest pidutsevast, mulle tundmatust, väga nägusast ja isikupärasest inimesest. Tähendab, seda olid nad minu jaoks. Võib-olla kõrvalvaataja pilk nägi hoopis midagi muud, nagu see tihtipeale olema kipubki. Kirjutasin lihtsalt kahest võõrast elust. Sellisest elust, millest mul on olnud õnn mitte osa saada. 
Ma isegi ei arva, et mu muusad võiksid ka päriselus olla seesugused, milliseks neid kirjutasin. Küllap nad on märksa mõistlikumad, hakkajamad ja motiveeritumad, aga meie ümber elabki palju isevärki inimesi ja huvitav on vahel ka täiesti teistsugust maailmavaadet  tähelepanuorbiiti võtta. Ja ausalt, sellest kirjutada oli isegi lõbus.

Ma arvan, et ilus olla ongi kõige tähtsam. Siis on elu väga lihtne ja täis hulgaliselt häid valikuid. Koledatele ei jookse võimalused sülle. Nii paraku on. Varem ma ei teadnud päris täpselt, kuidas ilus olla, aga õnneks avastasin üsna ruttu, et kui algmaterjal on enam-vähem, saab ilusaks olemist õppida, täpipealt nagu matemaatikat ja kõike muudki. Tuleb vaid valida õiged riided, õige juuksur, kingad ning kosmeetika. Palju erinevat kosmeetikat, aga kindlasti ei tohi sellega liiale minna. Peab katsetama, mis kõige paremini sobib. Loomulikkus on kõige tähtsam. Meiki peab olema parasjagu, nii et see petaks kõiki ära ja näitaks välja, et selline ongi päris mina. Et selline ma olengi päriselt.

Milline ma olen päris-päriselt, ega ma seda isegi õieti ei mäleta. Olen oma juukseid nii palju kordi värvinud, et õige toon on mul meelest läinud. Aga sel polegi mingit tähtsust! 

Kaldun uskuma, et enamik inimesi on head, kui lasta neil hea olla. Kui on palju raha, siis on kõik su ümber millegipärast iseäranis head. Raha on nagu mingi võluvahend, mis muudab inimesed paremaks. Seepärast ma peaksingi arvatavast õppima mingi sellise eriala, mis tooks palju raha sisse. Juristiks või midagi, kuigi ma tõesõna ei viitsi eriti õppida. Pealegi tahab Martin nagunii juristiks saada ja see oleks totter, kui me mõlemad töötaksime ühel ja samal erialal. Räägiksime õhtusöögi ajal muudkui seadlusandlusest ja see oleks nii igav, et ajaks meile mõlemale une peale. 

Sõbrannasid on mul üsna mitu ja nende nimed püsivad mul õnneks palju paremini meeles, kuna sõpruskond teatavasti ei muutu nii tihti kui vahetuvad mehed. Kui mul igav on, helistan kellelegi ja me läheme välja. Teeme igasuguseid asju. See tähendab, põhiliselt kolame mööda poode ja lööme Viru keskuses aega surnuks. Viru keskus on üldse üks kuum koht, peaaegu nagu välismaa. Seal olles tunnen ma alati, nagu oleksin ka ise justkui natuke peenem ja parem inimene. Millest see tuleb, seda ma ei tea. Võib-olla õhustikust. Kõik särab, läigib ja hiilgab, lõhnab hästi ning mööda kõnnib palju põnevaid inimesi, isegi välismaalasi. Vahel ma mõtlen, kui tore oleks mõne välismaalasega tuttavaks saada, aga kahjuks ei tunne ma mitte ühtegi. Pealegi on mu inglise keel vilets. Võib-olla mõni neist oskab natuke eesti keelt ka, peab lootma. Ja üldse, pole hullu, Martin paneb inglist nagu nalja. Eks ta räägib meie kahe eest, kui vahel vaja, kuigi vaevalt, et ta mulle uut meest hakkaks otsima.

Täispika loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist.
Illustratsioon pärineb internetist. Pildil kujutatud preilil pole antud looga muud seost kui ehk ainult mingi väga kaudne sarnasus.