Kannikesekarva õnnekevad

Varjukannike, mu aastatagune sünnipäevalill, ajastab end jällegi õitsele. Üsna õigel ajal pealegi, nagu oleks tal mu sünnidaatum tõepoolest meeles. Karvaste lehtede varjus on peidus hulgaliselt puhkemisahneid õienuppe. Eksootilised roosaõielised, mida ma igapäevaselt pilguga ei puutu, pole olukorraga kaugeltki rahul ja eelistavad järjekindla visadusega kiratseda. Mis siis, et neidki kastmas käin ja mõttes nurisen, et nad ka vähesemaga ei lepi. Lausa kahju, et armastust ja hoolt, seda kvaliteetkaupa, ei jagu piisavalt kõigile, kes seda vajavad. 


Endalegi üllatus, millas ma ise sedavõrd tugevaks sain ja juured kõigi külmade tormituulte kiuste kindlalt mulda suutsin ajada, et jaksan nüüd hoida teiste, hapravarreliste, õnne elujõulisena, kuna nad nii meeleheitlikult ihkavad puhkeda. Õnn ja elu loomulik kulg ei küsi kaugeltki luba, kui ta tulla tahab ja tulema peab. Vaatab sulle ühel päeval lihtsalt pruunisilmselt otsa, naerab oma meeldivat madalahäälset naeru ja ootab toitmist hõrkude üleplaadipitsade, suši ning jäätisega, unustab end mereääsesse ergavpunasesse päikeseloojangusse ja soojades kastanpruunides toonides külalistetuppa pikki kosutavaid unesid magama. Taipab sulle endale üsnagi sarnasel moel, et armastab seda soolakat õhku ja aegamisi üha rohetavamaks muutuvat maad. 

Ühegi teise aasta jooksul polegi vist elu rohkem muutunud kui nüüd. Ühe pereliikme teispoolsusesse lahkumine oli pikk, kuude viisi vältav õõnes pimedus, teise ootamatu tulek suur hele rõõm. Mitte ühegi aasta jooksul pole ma olnud korraga nii otsatult kurb ja piiritult rõõmus. Selgeks on saanud seegi, mil moel saab teiste õnn päris tajutavalt olla ka su enda oma. Ja kui nad veel jagavad sinuga nii loomuliku lahkusega oma maailma, lubavad sul aeg-ajalt selles viibida ning endi isiklikust päevasärast killuhaaval osa saada, siis võib-olla, võib-olla polegi sa mõnda asja elus valesti teinud.