pühapäev, 1. aprill 2018

Ilmunud on ajakirja aprillilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm"




Käes on jürikuu, kevadkuu, naljakuu ja mis iganes kuu aprill ning mul on ilma igasuguse naljata siiras rõõm järjekordselt teile teada anda, et uue ajakirjanumbri kaante vahel on ilmunud mu kolmanda ja veel avaldamisjärge ootava novellikogumiku nimilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm". Algselt oli mul kavatsus nimetada Ulrike Ella perekonnanimeks, aga mõni aeg hiljem leidsin, et tegu võiks vabalt olla pigem omapärase ja pisut vanamoelise liitnimega.
Olen varemgi nentinud, et lugude jaoks uute nimede leidmine muutub üha keerulisemaks, kuna olen kirjutanud novelle juba mitme aasta jagu ning korrata ennast ei tahaks. Ikka tuleb tükk aega otsida seda õiget ja esmapilgust kõnetavat, aga see nimi tuli ise mu juurde, paigutus mu mõtetes loogilisele kohale ja nõnda jäigi. Lühilugu ise on tugevalt mõjutatud mu enda isiklikust lapsepõlvest, kadunud maailmast, mida enam ei ole, kuid mis elab edasi unenägudes ning mälestustes. 


Tutvustuseks katkend: 


Päeviti Ella Ulrike metsa eriti ei kartnud. Päeval oli üldse kõik teistmoodi. Taimed õitsesid ja lõhnasid, Ella Ulrike rändas mööda rohtunud teeradu, mille servades kasvas lõhnava müürina metskummeleid, kellukaid, oblikaid ja väriheina ning otsis looduse imesid, üle selle kõige siras kuum suvepäike. Vahel jooksis ta läbi rukkipõllu, kartmata rästikuid või puuke ning korjas enne taluni jõudmist suure kimbu rukkililli. Nende ergas taevakarva värv muudab Ella Ulrikese unenäogi eretavalt siniseks, nii et Ella Ulrike peab korraks unes silmi pilgutama. Kimbu andis ta linnatädile kaasa, sest palju seal kivimajade vahel ikka looduse ilu leidub.

Sügiselgi oli metsas tore. Niisked samblamättad olid täis tumepunaseid jõhvikaid, metsad seeni. Rabalaukad olid küll ohtlikud, aga kitsukesel libedal purdel, mis viis üle märja koha, oli kõditekitavalt põnev seista ja tõrvapruuni samblast vett jägida. Ja lilled! Villpeade valge meri, mis varasuviti alati lopsakalt õitses. Ella Ulrike tavatses villpäid jänkulilledeks kutsuda. Ta ei kartnud soo salalikku vetruvat pinnast, vaid hüppas muretult mättalt mättale ja noppis iga kord laugaste vahele sattudes kaasa suure peotäie. Vaasis hakkasid taimed küll kiiresti pudenema, aga Ella Ulrikesele meeldis väga õite villataoline kõditav pehmus. Hiljem leidis Ella Ulrike end eelistamas ainult pehmeid, nahka paitavaid kangaid, ajamata ealeski ühtegi koredat rõivaeset selga. Jänkuvilla puudutus püsib visalt meeles ja Ella Ulrike leiab end otsimast seda kõikjalt mujaltki. Isegi inimsuhetest.




Täismahus lugu on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" värskest aprillinumbrist.
Pilt on pärit internetist, on illustratiivne ega pole antud looga mingil moel seotud. 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar