KAROLA
„Proovi siis seda kleiti,“ pakkus Olimar kannatlikult.
Näost punetav Karola seisis keset riidepoodi nagu õnnetu murumuna ja vaatas kahtlustavalt mehe käes tilpnevat rõivaeset. Proovimatagi teadis ta, et see ei lähe talle selga. Kleit oli kallis ja ilus. Säärane, milles kõlbaks igal pool Olimari saata. Heast materjalist ning kvaliteetne. Karolal oli selliste asjade peale silma, olgugi, et paljudele suurepärastele valikutele seadis piirid tema suur kaalunumber. Olimari tööga käisid kaasas kõikvõimalikud kohtumised, lähetused ja galaõhtud ning mehele meeldis end naise seltsis näidata. Veidral põhjusel oli Olimar Karola üle endiselt uhke. Karola asutuse üritustest küll suuremat ei pidanud, kuid mehele ta ära öelda ka ei raatsinud. Sobiva riietuse leidmine läks iga kord järjest keerulisemaks. Seniajani oli murukleit hädapärast asja ära ajanud, kuid nüüd oli naine sellest lõplikult tüdinenud. Kõik ülejäänud ilmselgelt niisamuti.
„Ma ei tea, Olimar,“ raputas Karola pead ja vaatas teeseldud jahmatusega hinnasilti. „Me ei saa seda endale nagunii lubada.“
Olimari silmad lõid särama. „Saame ikka! Võta kleiti kui varast sünnipäevakinki! Ma ostan selle sulle hea meelega.“
„Ei, ma ei taha,“ ajas naine vastu. „Iga ilus asi näeb mu seljas inetu välja. Mul on suurepärane anne kõik ära rikkuda! Ma olen nii kole!“
„Sa ei ole kole, kallis.“ Olimari häälde sugenes hellus. „Mis rumalat juttu sa ajad? Lihtsalt natuke… ee… korpulentsem kui teised naised.“
„Või korpulentsem?“ vihastus Karola silmapilkselt, kuigi siis meenus talle, et vähemasti jääb hulk raha alles ja see lasi natuke rahuneda. Veider, et kodumail riided üldse nii palju maksid. Selle summa eest saaks mitu korralikku õhtusööki.
„Sul pole vist õrna aimugi, kui paks ma tegelikult olen!“ nähvas naine. „Ole hea ja ära too mulle neid mõttetuid lapsnaiste riideid! Need on tehtud ainult minusuguste mõnitamiseks!“
Nõutu Olimar tammus jalalt jalale ja maigutas suud.
„Soovite ehk abi?“
Väikesekasvuline sale müüjanna, täiuslik lapsnaise kehastus, seisis nende ees ja vaatas Karolat kaastundliku pilguga. Tema keha oli otsekui loodud mahtuma nendesse miniatuursetesse rõivaesemetesse, mida terve pood täis oli.
„Tänan ei,“ nähvas Karola vihasemalt, kui oleks tahtnud. „Kui teil ei ole just riideid elevantidele.“
Müüja sinistes silmades vilksatas viiskas hämming ja oli näha, et sarkasm läks tema jaoks kaduma. „Kahjuks loomadele me riideid ei müü. Aga siin lähedal on lemmikloomapood, võib-olla tasuks teil sealt läbi astuda.“
Karola tõi kuuldavale pahase mühatuse. Lemmikloomaks hakkamisega oli tal enda meelest veel piisavalt arenguruumi. Naine vedas kabiinikardina kõrinal ette, kiskus hingematvalt kitsa kokteilikleidi seljast ja toppis oma vanad hilbud taas ülle. Ta tundis tülgastust ning väsimust, saamata isegi aru, miks kõik viimasel ajal viltu kiskus. Kunagi oli ta ju olnud kena inimene ja sai inimestega hästi läbi. Aga see oli kunagi. Ärritus poos kurgus. Päev oli järjekordselt luhta läinud.
„Proovi siis seda kleiti,“ pakkus Olimar kannatlikult.
Näost punetav Karola seisis keset riidepoodi nagu õnnetu murumuna ja vaatas kahtlustavalt mehe käes tilpnevat rõivaeset. Proovimatagi teadis ta, et see ei lähe talle selga. Kleit oli kallis ja ilus. Säärane, milles kõlbaks igal pool Olimari saata. Heast materjalist ning kvaliteetne. Karolal oli selliste asjade peale silma, olgugi, et paljudele suurepärastele valikutele seadis piirid tema suur kaalunumber. Olimari tööga käisid kaasas kõikvõimalikud kohtumised, lähetused ja galaõhtud ning mehele meeldis end naise seltsis näidata. Veidral põhjusel oli Olimar Karola üle endiselt uhke. Karola asutuse üritustest küll suuremat ei pidanud, kuid mehele ta ära öelda ka ei raatsinud. Sobiva riietuse leidmine läks iga kord järjest keerulisemaks. Seniajani oli murukleit hädapärast asja ära ajanud, kuid nüüd oli naine sellest lõplikult tüdinenud. Kõik ülejäänud ilmselgelt niisamuti.
„Ma ei tea, Olimar,“ raputas Karola pead ja vaatas teeseldud jahmatusega hinnasilti. „Me ei saa seda endale nagunii lubada.“
Olimari silmad lõid särama. „Saame ikka! Võta kleiti kui varast sünnipäevakinki! Ma ostan selle sulle hea meelega.“
„Ei, ma ei taha,“ ajas naine vastu. „Iga ilus asi näeb mu seljas inetu välja. Mul on suurepärane anne kõik ära rikkuda! Ma olen nii kole!“
„Sa ei ole kole, kallis.“ Olimari häälde sugenes hellus. „Mis rumalat juttu sa ajad? Lihtsalt natuke… ee… korpulentsem kui teised naised.“
„Või korpulentsem?“ vihastus Karola silmapilkselt, kuigi siis meenus talle, et vähemasti jääb hulk raha alles ja see lasi natuke rahuneda. Veider, et kodumail riided üldse nii palju maksid. Selle summa eest saaks mitu korralikku õhtusööki.
„Sul pole vist õrna aimugi, kui paks ma tegelikult olen!“ nähvas naine. „Ole hea ja ära too mulle neid mõttetuid lapsnaiste riideid! Need on tehtud ainult minusuguste mõnitamiseks!“
Nõutu Olimar tammus jalalt jalale ja maigutas suud.
„Soovite ehk abi?“
Väikesekasvuline sale müüjanna, täiuslik lapsnaise kehastus, seisis nende ees ja vaatas Karolat kaastundliku pilguga. Tema keha oli otsekui loodud mahtuma nendesse miniatuursetesse rõivaesemetesse, mida terve pood täis oli.
„Tänan ei,“ nähvas Karola vihasemalt, kui oleks tahtnud. „Kui teil ei ole just riideid elevantidele.“
Müüja sinistes silmades vilksatas viiskas hämming ja oli näha, et sarkasm läks tema jaoks kaduma. „Kahjuks loomadele me riideid ei müü. Aga siin lähedal on lemmikloomapood, võib-olla tasuks teil sealt läbi astuda.“
Karola tõi kuuldavale pahase mühatuse. Lemmikloomaks hakkamisega oli tal enda meelest veel piisavalt arenguruumi. Naine vedas kabiinikardina kõrinal ette, kiskus hingematvalt kitsa kokteilikleidi seljast ja toppis oma vanad hilbud taas ülle. Ta tundis tülgastust ning väsimust, saamata isegi aru, miks kõik viimasel ajal viltu kiskus. Kunagi oli ta ju olnud kena inimene ja sai inimestega hästi läbi. Aga see oli kunagi. Ärritus poos kurgus. Päev oli järjekordselt luhta läinud.
Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" värskes veebruarinumbris!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar