teisipäev, 23. jaanuar 2018

Kõik hea



See hetk, mil mõistad, et elad päriselt. Kõik see, mis on su ümber, ongi tõelisus, mitte enam kujutlus tõelisusest, soovunelm, milline võiks elu olla või milline peaks olema.
Et kõik see, nii halb kui hea, mis on olnud varem, on olnud kõigest eelhäälestus praeguseks. Nagu oleksid varem seisnud kohmetu ning pisut ebakindlana laval ja etendanud mingisugust rolli, mis veel päris hästi välja ei kuku. Kõik see, mis on olnud varem nii mõistetamatu, on ühtäkki selge ning klaar. Et need pusletükid, mis on olnud pikki tumedaid aegu mööda universumit laiali pillutatud ja sa ei ole suutnud neis näha mitte mingit mõtet ega seost peale mõistetamatu ja ebaõiglase kannatuse, asetuvad ühtäkki oma kohale ja moodustavad sellise tervikpildi, mida sa ei arvanud end kunagi nägevat ega kogevat.

Et nüüd ongi käes päris elu. See elu, mis toimub päriselt. Selles oled sina ja kõik teised selle juurde kuuluvad pärisinimesed, kes on samal viisil tõelised nagu sa ise. Et muudatus toob endaga kaasa kõik selle, mida soovisid selles leiduvat. Et sa seisadki, kitarr pihus ja ootad nii iseenesestmõistetavalt bussi, ilus, tark, julge ja iseseisev, teel pilkasest kõrguses säravate, sütitavate tähtede poole. Sa ei teadnud, kuidas selleni jõuda, meil kellelgi polnud umbkaudset aimugi, oli vaid unelm. Kõik variandid, mis said etteruttavalt välja pakutud, kõik sihid, mis sai koos läbi kõnnitud, olid valed ega viinud kuhugi. Sest siis polnud veel õige aeg. Oli liiga vara. Keegi ei teadnud, miks see niinimetatud "vara" kestis nii kaua. Kuid mingil mõistetamatul viisil oled korraga sel teel, sel õigel teel, nagu oleks keegi, kes teadis kogu aeg tervikpilti, mõistis ja hoomas tegelikke, lõpptulemini viivaid seoseid, su oma käega sellele istutanud ja veendunult paika pannud nagu noore, kõrgusesse sirguda ihkava puu. Oled terviklik ja täiuslik, päris sellelähedane. Iga päev on tõeline ja sa ise oled selles tõeline, väga tõeline ja reaalne ning saad iga päevaga üha tõelisemaks päriselu kodanikuks. 

Vahel on endiselt kõike nii võimatu uskuda, sest kohale jõudnud reaalsus on alles uus, nii uus, et sa täpselt ei teagi, kus kohas sa selles täpselt asetud. Mõistad ainult, et kõik on nii erakordselt õige ja see pole tõesti mingi uduna hajuv unenägu vaid ehe tõelisus. Su kaasteelised ja pöidlahoidjad kõnnivad mööda lumist koduteed postkasti juurest majani ja tunnetavad samamoodi seda päris elu, seda tõelist elamise tunnet, suutmata endiselt lõpuni mõista, mil moel kõik korraga imelihtsalt paika liikus. Tunnetatav on vaid heasoovlikkus, lõputu soojus ning ühes sellega teadmatus, kellele või mil moel selle eest tänulik olla. Nii tahaks, aga ei oskagi, seega oleme igaks juhuks natuke tänulikud igaühele, kellega kokku puutume, ise juhtunust sõnatud. Samaaegselt kerkib esile ebamäärane pelg, sest elu on õpetanud omaks võtma mõtteviisi, et kõik hea võib pelgalt sõrmenipsust hajuda. Hea on ju alati olnud üürike. Selline lihtne, väike ja võib-olla isegi vale hea. Äkki suure heaga on teisiti? Sa loodad. Tõepoolest loodad. Seetõttu püsid vagusi ja vait ega kuuluta oma rõõmu õieti kellelegi, sest oled natuke ebausklik, nagu enamik inimesi. Lased sel lihtsalt lõkkena enda sisemust soojendada, taibates, kui väga sul seda kõike vaja on.

On päevi, mil tunned ühtviisi võrdselt nii rõõmu kui hirmu. Õigupoolest tunned seda enamuse ajast. Need kaks eripalgelist vanderselli saadavad sind terve pika päeva, pillutavad sind oma segadust tekitavas haardes ühest mõtteuperpallist teise ja sa ei saa mitte midagi teha, et neist tundmustest vabaneda. Kõik hea. Kas see kestab? Kas nüüd tõesti jääbki nii? Kas keegi kiuslik, kellele meeldib inimhingedega lihtsalt manipuleerida, ei võta seda ära sama kergelt, nagu andis? Kas ka täna on kõik sama hästi nagu oli eile ja üleeile? Kas sellele võib loota rohkem kui millelegi muule? Kas võib?
Kas tohib elada? Niiviisi, vabalt ja täiel rinnal hingates. Kas tohib?









Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar