Katkend ajakirja juulinumbris ilmunud lühiloost "Habemega mees ja patsiga tüdruk"

Ühel päeval ilmus meile töö juurde habemega mees. Mitte keegi ei teadnud, kust ta pärit võib olla või kes ta selline üldse on. Habemega meest poldud siinkandis varem nähtud. Mõistagi tekitas uus inimene töökeskkonnas kaunikese elevuse, kuid keegi ei osanud ei tema ega ta päritolu kohta midagi põhjapanevat ütelda.
Eks vist mandrimees, järeldas saarerahvas üksmeelselt ja sellega olid kõik päri. Ennegi neid suurlinnasaksu nähtud, keda linnaelu lihtviisil ära tüüdanud ja aastatega külge kasvanud tahtmine mõnes rahulikumas paigas kanda kinnitada.
Habemega mees polnudki tegelikult kuigi vana, võib-olla kolmekümnene või midagi sinnakanti. Mõni särasilmne eakam proua tavatses teda habemega poisiks kutsuda ja säherdune vaimukus vallandas naiste seltskonnas alati heasoovliku naerulaine. Mis seal salata, habe oli habemega mehel tõepoolest vägev. Noore inimese kohta liigagi suur ja tavatu, nähes välja nagu lõua otsas tilpnev põrandahari. 

Omamoodi kütkestav oli habemega mees muidugi ka – ise suur nagu tammepuu, sitked käsivarred, pikk mehelik samm ja alati viisakalt riides. Habemega mees eelistas kanda loodusvärve – oliivrohelist, kastanpruuni, kreemika erinevaid varjundeid kuni sooja päikesekollaseni, millest aimdus rahumeelset ja loodusega kooskõla otsivat loomust. Omapärasele imidžile andsid tooni ümber randmete kõlkuvad loomakihvadega kaunistatud käepaelad ja sinakad tätoveeringud, mis algasid mehe peopesadest ning siuglesid kunstipäraste madudena varrukavarju peitu. Oli seal lisaks ka pildimaterjali või salajast kirjasõna, seda ei söandanud muidugi keegi uurida. Aga uus ja huvitav tundus habemega mees küll, seda enam, et kõike uut ja huvipakkuvat jagus saarele vähe, eriti senitundmatute inimeste näol.

Siiski oli habemega mehel üks omapära, mis kõiki omajagu nõutuks tegi.

Millega täpsemalt tegu, sellest saab lugeda ajakirja "Saatus&Saladused" värskest juulinumbrist. 

Pilt: internet