Katkend augustinovellist "Sinine päevalillepärg"

Augustinovell "Sinine päevalillepärg" sai inspiratsiooni noorteromaanidest, mida puhkuse ajal valikuliselt lugesin.  Lihtsalt, et lugeda. Lihtsalt, et puhata. Lihtsalt, et meenutada, kui hea ja teraapiline on veeta tunde ilukirjanduse maailmas, ilma, et kohustused uksele koputaksid. Mõni teos kutsub, olenemata žanrist. Noortekate kerge ja lihtne stiil oli minu jaoks nagu sisseastumine tuttavast kodusest väravast. Suuna täiskasvanutekirjanduse poole võtnuna kippusin sisimas vaikselt unustama, kuivõrd meeldiv ja lihtne on kirjutada noortele.
Pealkirjana kaalusin erinevaid taimenimetuste versioone. Otsisin midagi kõlavat ja eristuvat, tavapärasest erinevat. Kaalukausil oli ka vesiroosipärg, tähtheinapärg jms. Lõpuks jäin lugejale lihtsama ja mõistatavama variandi juurde.
Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" augustinumbris. 

„Ära mine,“ ütles ema, kui sai uudist kuulda. Tal oli poiste ja pidude suhtes sootuks oma arvamus. Enda liiva jooksnud suhte tõttu vihkas Mirteni ema kõiki meessoost olendeid, kelle hulka kuulusid ka Mirteni kooli poisid. Kõik nad näisid isiklikult süüdi olevat ja vastutust kandvat Mirteni ema luhtunud abielu pärast. Mõistagi oli ema oli vanamoodne ja tema hoiak tobe. Vahel tabas Mirten end soovimas, et tal oleks mingi mõistlik kasuisa. 

„Nad tahavad selle mulle heastada,“ selgitas Mirten vaikselt, pilk maas.
„Mille?“ imestas ema.
„Ee… kiusamise, ma arvan.“
Ema takseeris tütart pikal pilgul. „Ära mine,“ hoiatas ta uuesti. „Sellest tuleb ainult halba.“
Kuid Mirten oli otsusele jõudnud. „Ma lähen! Pole mõtet õhku raisata, et mind ümber veenda!“
Kui Mirten lahkuma valmistus, seisis ema esikus nagu hoiatav stopptuli, käed rinnal risti ja takistas tal väljumist.
„Ema…“ ohkas Mirten.
„Ei lähe sa kuhugi!“ põrutas esivanem otsustavalt.
„Ma pole enam kuueaastane, kellele sa keelde ja käske jagad,“ sai Mirten pahaseks.
Väljast kostis autosignaal. Sebastian oli kohal.
Vasturünnaku asemel tuiutas ema tütre tillukestest kunstpäevalilledest peavõru. Mirten oli selle viimasel hetkel juustele surunud. Kollased õied sobisid hästi tema kiharate helepruuni tooniga ja takistasid mingil määral ka juuste kontrollimatut näo ümber lendlemist.
„Sinised päevalilled,“ ütles ta.
„Mida?“ ei saanud Mirten aru.
Ema sirutas sõrme tütre peaehte poole ja puudutas korraks õisi. Temast hoovas häirivat metspipra lõhna. Küllap mingi uus imelik deodorant.
„Need pole ju sinised,“ sattus Mirten segadusse. „Oled värvipime või?“
„Sinised päevalilled,“ jäi ema kangekaelselt oma väite juurde.
„Ma lähen nüüd, kui sa muidugi lubaks.“
„Ei!“
Mirten ohkas ja suunas oma kivinenud pilgu emale. See tõusis õhku nagu pabernukk ja maandus turvaliselt paar meetrit uksest eemal. Asjade liigutamine oli läinud järjest hõlpsamaks. Inimesega polnud Mirten seni küll proovi teinud, kuid nagu näha, polnud seegi mingi kunst.
Ema oli läbielatust jahmunud. Ta silmad hakkasid pilkuma ja lõug värisema.
„Sina… sina!“ sajatas ta. „Ma arvasin, et meie esiemade needus on unne suikunud, aga nüüd… Mu oma tütar!“
„Jäta!“
„Nõid! Nõid!“ kriiskas ema edasi, kuid see sumbus uksepaugatusse ja Mirteni põlgusesse.
Naeratav Sebastian, pimestavalt ilus nagu alati, ootas juba õues.




Pilt: internet