Novellikogumiku "Tuulemüüja tütar" tagakaaneteksti lühem versioon

Kui lihtsalt muud ei jää üle ja aeg halastamatult kuklasse hingab ning sõnadele keskendumist ei saa edasi lükata enam ainsamatki silmapilku, hoolimata, et tervis endiselt ei tule ja köha kurgus tangotab, tulevad lõpuks hoopis õiged sõnad. Ehk siis novellikogumiku tagakaanetekst. Seega olen rõõmus, et olen olude kiuste suutnud juba toota mingisuguse tõepärase ja arvestatava tekstiversiooni. Jätan meelega mitu erinevat kirjašrifti, mis loovad kujutelma, nagu lausuks sõnumit mitu erinevat inimest, tehes eeläbi ka edastatava märksa mõjusamaks.
Olemuslik heitlus ja vastuste otsimine küsimusele, kes me siis õigupoolest tõelisuses oleme - kas need, kelle teame olevat või need, kelleks meid peetakse, on praeguse ajastu inimestele väga omane. Seda sajandil, mis toodab üha enam pinnapealsust ja jätab meid identiteedikriisis tihtipeale üksipäini ning hätta. 

Kas me üldse teame, kes me oleme? Usume seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdepunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.

Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdumispunkt, eesriie variseb  ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.

Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdumispunkt, eesriie variseb eest ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.

Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdepunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist. 

Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdepunkt, eesriie variseb  ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.

Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdumispunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.

Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdumispunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.

Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdumispunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.


Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdumispunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.


Kas me üldse teame, kes me oleme? Usume seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad, kaugelt enam kui iseennast? Kui ühel hetkel saabub murdepunkt, eesriie variseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sagedusesegajateta vaatajani, kes enese alles nüüd täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta seni kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.