Elu kui kaleidoskoop

Viibisin vahepeal koolitusel ja arvasin heaks ka siinsesse keskkonda üles tähendada seal tekkinud mõtted, kui olin laual pakutavast valinud välja ühe eseme ja pidin end selle läbi tutvustama:

Elu on nagu kaleidoskoop – täis värve ja pidevas muutumises. Lapsepõlves kingiti mulle päris mitu kaleidoskoopi. Armastasin mööda suvist aeda uidata ja nendega aega veeta: vaadata läbi tillukese avause värvide imetabast, aiva muutuvat maailma. See näis nii nõiduslik. Palju hiljem, täiskasvanueas, muidugi mõistsin, et tegu on kõigest odavate, liikuvate plastmasstükikestega ja päriselu ei saa eales olla säherdune müsteeriumilaadne muinasjutt, millisena seda toona ette kujutasin. Kuid miski, päriselt hoomamatu on sellest maailmast seniajani minuga jäänud, mille olen sümboolses mõttes paigutanud enda loomingusse, eelkõige lasteraamatute kaante vahele. 

Ühtlasi usun, et kõige edulisemalt saavad sessinatses ilmas hakkama mitte kõige tugevamad, nägusamad või targemad, vaid eelkõige need, kes suudavad muutustega toime tulla. 

Pilt: FB