Anu ja Triinu Tauli kontsert "Iidne tee"

Üks suvelõpu pooljahedaid, päikesesäraseid reede õhtupoolikuid, kuupäevaga 16. august, mil võtan suuna Kõrgessaare poole, saamaks osa Anu ja Triinu Tauli kontserdist "Iidne tee."
Akendest libisevad roheliste laikudena mööda kadakapuhmaid, teeäärtes püüab siin-seal silm kinni mõne violetse värvilaigu põdrakanepi näol ning kaserohelises on peidus juba pisut nukrat sügisekollast. 

Vanas pargis põlispuude all hetkeks mõistatuslikult seisma jäänuna, leiab ekslev silm lõpuks eemal valguslaikude siras üles ka vabaõhukeskuse kontserdipaiga. Leheroheliseks võõbatud varjualuses lõõskab tuul ning pikad puupingid on alles tühjad. Silm peatub lavale ootele sätitud kummaliste vanaaegsete muusikariistade peal ning sütitab hinge ootusrikka rahulolupisiku.

Ma ei tea, millised nad päriselus välja näevad, need õed Taulid, ent televiisori vahendusel kuuldu ja plaadimasinast mängida lastu - tabamatu ja samas kirjeldamatult kodune - on seni vaid kõrvu paitanud, meenutades vanaema talus mööda saadetud päikeseküllaseid lapsepõlvesuvesid.
Lõpuks saab kell 19.00 ning pikkades pilkupüüdvates rahvuslikus stiilis õmmeldud kleitides õed ilmuvad lavale. Nad näevad välja märksa pikemad kui helendavas pildikastis. 

"Mulgi keel on juba iseenesest laulva kõlaga, seetõttu on lihtne selles keeles laulda," räägib Anu Taul. Triinu võtab koduselt kätte kitarri ning muusika voolab õdede sõrmede vahelt nagu helisev kosk. Iga uue loo eel räägivad õed paari sõnaga ka selle saamisloost, et saarepublikule võõravõitu murrakut pisut mõistetavamaks teha.
Taulide muusika näib kui rännak, mis viib kuulajad napi tunni aja jooksul kaasa kulgema üht iidset, ammuunund teed, tagasi esiemade vaikse tarkuse ja looduslähedase elustiili juurde, kus on oma koht nii mõistatuslikul Tuule-emal, Kuu-isal, Vihma-sõsaral, haldja ja inimese armulool ja maarahva südamesügavusel. 

Esitlusele tuleb lugusid nii Anu uuelt plaadilt "Päevalodja," kui ka Triinu muusikat. Kaasa teevad lõõtspillil Tarmo Noormaa ja kontrabassil Taavet Niller.
Tagasi koduteel, on õhtu muutunud tasapisi veel jahedamaks, ent õhus on endiselt küllaldaselt päikese kuldset valgust. Taas libisevad aknast mööda karused kadakad, vilksatab kaskede lehekulda ja põdrakanepi violettvärve. Kõrvus helisevad torupilli madal jorin ja lõõtspilli särtsakas helin ning kuuldule ja nähtule mõeldes taipan, et viin endaga kaasa muusika läbi jagatud killukese iidsest tarkusest.

TOREDAT TARKUSEPÄEVA KÕIGILE!