Eeltutvustav katkend varsti ilmuvast ajakirja juuniloost "Täiuslik mees"

Enamiku oma kevadisest puhkusenädalast veetsin ma aias, lihtsalt selleks, et olla tuule, päikese, hootise vihmasagara ja värske õhu käes. Kaevasin ja müttasin, püksipõlved porised ja nägu esimesest kevadisest päikesest põlenud. Rajasin enda isiklikku pojengiparki, puhastasin sillutiskividest teed umbrohust, rookisin vaarikad puhtaks ja kujundasin iluaeda ümber. Tagaaeda said istutatud mõned mu lemmikud - tikripõõsad - lisaks ning üleüldiselt oli selline ääretult mõnus looduslähedane olemine, millest olin pikka aega puudust tundnud. Isegi esimesed ujumised sai tehtud ja pärast paarikordset keha šokeerimist ei tundunudki vesi enam nõelavalt külm. Silme ees hakkas hoopistükkis suvi oma lõõgastavate elamustega terendama. Hiljem keeras küll ilma ära, aga vähemasti oli kogemus saadud.
Ajakirjaloo juurde asusin alles viimastel puhkusepäevadel, aga kuna vaim oli seks ajaks juba piisavalt puhanud ning mõtted vahepeal muid radu käinud, oli seda kirjutada äraütlemata mõnus. Seega võib loota, et lugu tuli piisavalt humoorikas.

 Tutvustuseks, mida oodata, väike katkend. 

 „Mis sa, kurivaim, irvitad mu üle,” urises Ülo, koukis jahu kühvlile ja lennutas prügikasti. Mehe püksipõlved olid valged nagu möldril ja ta ise nägi ülepea pentsik välja.
Netil oli raske itsitamist lõpetada. „Mida imet sina siin teed?” päris ta läbi naeru. „Kell on pool kuus hommikul. Miks sul on ülikond seljas ja lips ees? Hakkad juubelile minema?”
„Mis juubelile!” kärkis Ülo. „Mees kontrollib, et majas kõik ikka tipp-topp oleks.”
„No ja kas on siis?” kõkutas Neti.
Ülo vahtis segaselt ringi. Suurem sodi sai ühisel nõul põrandalt kiiresti kokku roogitud. „Ei mina tea. Ju vist. Ega sellele vallamoorile nagunii miski kõlba.”
„Ah soo, teda ootadki või?” hakkas Netile koitma kainestav tõsiasi.
„Noneh. Lubas teine ju läbi astuda.  „Tea, kas need kardinad kõlbavad üldse või peaks läbi pesema?” uuris ta. „Kuidagi närakad teised.”
„Mis ajast sul kardinatega asja on?” imestas Neti.
„Tänasest on!” raius Ülo. „Ja vaibad on ka kasimata. Sa pole üldse vaeva näinud.”
Neti naaldus mugavamalt istuma, aimates, kust poolt tuuled puhuvad. Kui nii on lood, võis ta ennast üpris muretult tunda. Võib-olla isegi raasikese nalja saada. „Ülokene, kui sa juba nõndaviisi hakkaja oled, et kraamid ja kasid,” lausus ta õrritaval noodil, „äkki teed siis meile mõlemale tassitäie kohvi ka. Saaks olemise natuke virgemaks.”
„Kohvi? Noh, seda väikest asja ikka saab,” oli Ülo kuulekus ise.
Neti takseeris, kuidas mees kohviaparaadiga saamatult ümber käis ja lisas: „Paremad kardinad võin ma välja otsida küll. Riputa aga ette, ongi Viivil midagi uut ja huvitavat vahtida.”
Niisuguse alandava kamandamise peale Ülo küll kivistus korra, võideldes oma loomupärase upsakusega, kuid see heitlus sai ruttu otsa. Kohv hakkas nirisema, Neti tõi uued kardinad ja asus rahumeeli endale võileiba vorpima, sellal kui tema küljeluu kipakal laual turnis ja oma töntside sõrmede abil tõrksat sitsi kinnitada üritas. Pintsak punnitas seljas, turjakohalt oli riie katkemiseni pingul.
„Aja oma ülikond ometi maha, ega Viivi enne lõunat nagunii tule,” soovitas Neti.
„Noh, vaatab,” kostis Ülo, aga pintsakut ta seljast ära ei võtnud. 

"Täiuslik mees" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbris.
Pilt: internet (Ian Somerhalder)