Valminud on ajakirja detsembrilugu "Põhjatuul"

Olen oma lugudes varemgi kasutanud tuulesümboolikat, kuna ta mõjub mõnikord nii elusa, reaalsena. Nõnda võibki tuul mõnikord täita kallima rolli, olla lohutaja, lepitaja, õrnust täis nähtamatu embaja, kuid samas ka kalk vaenlane. Põhjatuul oma külmade iilidega toob enamasti kaasa halbu uudiseid või üle jõu käivaid olukordi. Mu loos lõõtsub põhjatuul mitu päeva, kolistab katusel, vihiseb akende tagant mööda, puhub Lana ja Lukase suure nägusa eramaja külmakambriks.

Haiguslehel olev Lana kõnnib oma üksildastel hallidel päevadel veel hallima enesetundega mööda vaikseid tühje tube ja vaatleb oma elu otsekui kõrvalt, sest tavapärases elurütmis kulgedes tal selle jaoks aega ei leidu. Ta mõtiskleb oma poja kinnise loomuse üle ja teeb oma tütre toas jahmatama paneva avastuse, mis ta korraks rivist välja viib. Ta juurdleb oma abielu üle ning püüab leida lähisuhetest märke, kas inimesed üksteisest pisutki hoolivad või elavad niisama ühisel pinnal. Ta üritab oma lastega vestelda ja juurdleb selle üle, mis saab siis, kui peaks juhtuma nii, et ta ei jõua tervise tõttu enam panga ees oma kohustusi täita.

Kui tuul lõpuks pöördub, muutub kõik. Tõbi taandub, painajalikud mõtted hajuvad, Lana leiab endas taas elujõudu ja läheb tagasi tööle. Pikad kodus veedetud päevad on toonud temani mõistmise, et enamiku tõbede algpõhjus on emotsionaalne.
Novell "Põhjatuul" on lugemisküps ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris.


Pilt: internet