Katkend ajakirja juuniloost "Koolivaheaeg Kalmu tänaval"

Kõnealune kirjatükk pole kaugeltki lugu ainuüksi kassidest ja nende iseärasustest, vaid peaasjalikult seekord hoopis inimestest. Täpsemini, kolmest noorest kooliõpilasest, kes otsustasid mulle vaheajaks külla tulla. Toredate sündmuste sekka sattus ka hulk eriskummalisi, millel puudub seniajani igasugune loogiline seletus. Sellest räägibki ajakirja värske juunilugu. Tutvustuseks väike katkend.

Mu vanima kassiga on üldse selline omapärane lugu, et ta on kõige sensitiivsem ja tunnetab vaimumaailma palju paremini kui pere ülejäänud loomad. Ühel õhtul istusin taas korraks allkorrusel külaliste juures, rääkisime niisama päevasündmustest ja sellest, kuidas kellelgi läinud on. Mu kassidel on selliste mõnusate jutuajamiste käigus enamasti kombeks kusagil läheduses peesitada ja omal kassilikul moel seltskonda nautida – ennast hoolega pesta, põrandal püherdada, meid tähelepanelikult jälgida või siis mõnusalt tukkuda. Seekord aga ei teinud kass ei üht ega teist. Ta lihtsalt istus ühe koha peal, apelsinivärvi silmad siirast huvi täis, ja paistis kedagi üksisilmi jälgivat. Kedagi, kes oli piisavalt pisike ja piisavalt kiire, et vilkalt edasi-tagasi sibada. Kass muudkui pööras pead, nagu oleks tema läheduses tõepoolest keegi, temast palju väiksem loom. Näiteks kassipoeg. Natuke hiljem sirutas mu britlane käpa välja, nagu mängu algatav kass ikka teeb, ja patsutas nähtamatut sõpra. Vaatepilt oli igatahes äärmiselt imelik ja me kõik olime selle tunnistajaiks. Õigemini, me ei näinud mitte midagi, mida nägi meie sensitiivne kass. Nähtamatut sõpra, kes oli tema jaoks täiesti reaalselt olemas, olles seejuures piisavalt põnev, et temaga natuke koos lustida.

Värske õudusjutt "Koolivaheaeg Kalmu tänaval" ootab lugema ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbris.
Pilt: internet