Kirjutamisevabad õhtud lumevalguses

Mööda saav nädal on toonud tuult ja pakast, teed klaasinud jääpeegliks ja lume krõbedaks. Vägisi tundub, nagu oleks november vahelt ära jäänud ja jõulud juba ukse ees. Kuigi mulle meeldivad sombused, porikarva õhtud, mil kuu suur silm vaatab mõtlikult raagus lepistiku ladvast ja valitseb pilkane pimedus, mida enamik inimesi vihkab, pole mul ka otseselt lumevalguse vastu midagi.

Kirjutamisevabad hetked on omamoodi head. Mingi isesugune pingelangus, rahulolu tehtust ja mõttemõlgutus veel ilmumata teoste üle – mäherdused need saavad olema ja kuidas neil minema hakkab. Võimalik, et ma ei vajagi enam nii pingelist ja pausideta kirjutamist, nagu on olnud seni, et end hästi tunda. Võimalik, et kirjutan millalgi taas peadpööritava palavikulisusega, olles nakatunud iseäralikust elevusest, saamata sõrmi klaviatuurilt. Kuid... praegu on erakordselt ja meeldivalt rahulik. Tuule kime ulg õues, soojaks köetud tuba, õhtune film, jäätise magus mekk. Kassid ka, need suursugused isepäised olendid, oma suurte kuldsete ja pähklivärvi silmadega, üks karamelne, teine kohvikarva, omal moel osa saamas inimeste isevärki elust. Ilma nendeta polekski kõik justkui see...

Leidke siis ikka poest mu kaks novellikogumikku – "Õnn algab homme" ja "Tuulemüüja tütar". Olemas nii Rahva Raamatus kui Apollos. Lasteraamatusõpradele aga "Sirelini kümme katsumust". Olen tänulik. See olla üks väheseid mõeldavaid seisundeid, milles tasub püsida. Mulle päris meeldib see peegeldamise-teooria. Mida välja paista lased, seda saad ka tagasi. Vähem negativismi, jah, seda soovitan küll. Päris palju on meie endi mõtlemises kinni. Ja valikuid, et olla sutigi rahulolevam, tuleb ikka endal teha.