laupäev, 20. veebruar 2016

Täispikk novell "Tuulemüüja tütar"


Natuke nädalalõpulugemist, varem ajakirjanduses ilmunud novell "Tuulemüüja tütar", mille järgi saab ilmselt ka mu uus novellikogumik pealkirja. Lugu kandis algselt pealkirja "Kohtumine sillal", mille muutsin pisut kunstilisemaks. Ainest loo tarbeks sain õpingutelt ja erinevatelt kohtumistelt inimestega Tallinna Ülikoolist.
Tuul on minu jaoks olnud tihtipeale sümboolne ja tähenduslik, seda eelkõige mu loomes. Seekord siis pisut teistsuguses võtmes. Iseenesest loo teatav süngus mulle isegi meeldib. 
Novell sai saadetud avaldamiseks ka kultuuriajakirja "Vikerkaar". Eelkõige seetõttu, et leida eneseteostusele pisut teistsuguseid suundi ning väljundeid.



Leele istus liikumatuna ja hoidis enda ees avatud raamatut. Raamat oli paks ja igav ning lehkas natuke tolmu järele. Siiski oli see oli ainus, mis hetkel lugemiseks sobis. Leele polnud nõudlik lugeja. Siin lihtsalt polnud tema maitsele kirjandust. Pealegi paistis ta selle mustade kaantega teatmeteose tagant välja soliidne ning tark. Eriti, kui ta niiviisi, sirge selja ja mõtliku ilmega süvenenult istus.
Tegelikult ei olnud Leele kuigi tark. Vähemasti mitte selle sõna otseses tähenduses. Kõik, mis tema elus juhtus, oli aset leidnud puhtalt õnnestumise läbi. Ka see keskpärane, kuigi hinges hoidev töökoht siin, aleviraamatukogus. Sisimas ei meeldinud Leelele raamatud. Tema hinnangul võis neid võtta kõigest vahenditena, mille abil mõjuv näida. Seda Leele oskas. Teadliku ja pädeva inimese mulje jätmine, olgugi, et särava fassaadi varjus pesitses kõigest sõõmuke sumbunud õhku, tähenduseta virvendust, tühjust. Aga sellele polnud seni õnneks jälile saanud mitte keegi peale tema enese. Leelel oli hea meel, et tal oli õnnestunud terve maailm ära petta. Iseenda suhtes ta nii kindel ei olnud. Enesepett nõudis tarkust, aga selles osas jäi Leele tihtipeale hätta.
Tööpäeva lõpp venis nagu enamik tööpäeva lõppe ikka. Aeg-ajalt vilksatasid naise silmad ruumi tagaseinal rippuvale roostevärvi seinakellale. Kell oli imelik, lopergune asjandus. Mõistagi kunstitaies, kuid Leele ei teadnud kunstist suurt midagi. Tema kunstialased oskused piirnesid juuste säravaks toonimise ja õige huulepulga leidmisega. Tihtipeale osutusid need valikud märksa olulisemaks, kui mõne hinnatud kunstniku nime teadmine või haritlaste seltskonnas targutamine. Sellistel puhkudel püsis Leele enamasti vait. Nii nägi arukam välja.
Veel veerand tundi, siis võib ta lahkuda, troostis naine ennast mõttes. Nagu alati, venisid viimased minutid iseäranis kiusliku aeglusega. Leele kibeles koju, kuid samas polnud tal mingit selget aimu, mida seal peale hakata. Tema korter oli väike ja isikupäratu. Leele polnud peale eelmise üürniku lahkumist meelega midagi muutnud. Peamiselt oskamatusest ja mugavusest, küllap ka ükskõiksusest ümbritseva suhtes. Leele ei vajanud nipsasjakesi ja hinnalist mööblit, et end hästi tunda. Need ei aidanud nagunii.
Võib-olla vedelen õhtu läbi vannis ja jätan riided meelega põrandale vedelema?“ mõlgutas ta ajaviiteks mõtet. „Keegi ei saa mulle minu oma kodus öelda, mida ma ei tohi. Vähemasti niigi palju vabadust.“ Erilist rõõmu ta mõtte üle siiski ei tundnud.
Hiline lugeja komberdas vaevaliselt letini, tagastas raamatu ja köhis minutikese hüvastijätuks. See oli kühmus vanamees, kes käis igal reedel ja nägi välja sama üksildane nagu tema isegi. Leele kinkis vanamehele hajameelse teenindajanaeratuse ja unustas sealsamas. „Võib-olla helistan kellelegi?“ käis tal mõte läbi pea. „Tore oleks ajaviiteks lobiseda.“ Inimesi, kellega Leele oleks lävida tahtnud, oli käputäis ja needki elasid kaugel. Distants oli ajaga suhted jahedaks muutnud. Paratamatus, millega tuli leppida.
Lõpuks lõi kell täistundi. Leele plaksatas raamatu kergendustundega kinni ning tõusis.


Merin sulges arvuti ja jäi oma käsi silmitsema. Tööpäev oli veninud arvatust pikemaks ja pannud pea valutama. Viimasel ajal valutas pea tihti ja medikamentidest enamasti abi ei olnud. Vahel muutusid valuhood piinavateks migreenisähvatusteks, vahel varitsesid tuimade ja ootevalmidena meelesoppide tagamail. Merin oli oimukohtadele koputavate haamrilöökidega harjunud ega pannud neid enamasti tähelegi. Rahulolu ja eneseteostuserõõm, mida ta tudengite õpetamise algusaastatel oli tundnud, kippus ajaga kuhtuma ning ajuti hoopistükkis kaotsi minema. Merin ei teadnud, miks see nii on. Mispärast mõnest paljutõotavast valikust saab aja jooksul halb ja peaaegu väljakannatamatu. Ta soovis, et see poleks nii.
Merinil olid ilusad käed. Kunstnikukäed, nagu oli kunagi öelnud tema esimene kallim. Klaverimängija käed. Tundliku inimese käed. Küüned roosad, läikivad ja terved. Infotehnoloogia õppejõuna ei saanud ta endale pikki küüsi lubada, aga ega need talle sobinud olekski.
Ainus osa minust, millega võib rahule jääda,“ mõtles naine.
Merinile meeldis autoga sõita. Enamiku oma vabast rahast loovutas ta kergekäeliselt ja sama kerge südamega reisimisele, maldamata kodus istuda. Seletamatu vägi ja sisemine rahutus sundis ta alailma liikvele. Minema. Eemale. Merin ei teadnud, mille eest ta põgeneb, aga tunne, mis teda seejuures valdas, oli hea. Kirjeldamatu. Nagu narkojoove, mida ta elus püsimiseks üha tihemini vajas. Rahulolu valgus temasse tavaliselt juba siis, kui linnapiir selja taha jäi ja kahel pool kätt hakkasid võimust võtma kollendavad laaned ning talve ootel mustad põllulahmakad. Merinit ei huvitanud loodus, küll aga liikumises püsimine.
Nagu kõigile poisiliku natuuriga naisetele omane, polnud Merinil kuigi paju kiusatusi. Kõigest mõned, aga neidki suutis ta suurima vaevata kontrollida. Merin vihkas pärle ja satsikesi, kõike, mis lasid tal välja paista nõrga ning haavatavana. Ta riietus lihtsalt, enamasti teksadesse ja noortepärastesse sportsärkidesse. Õigupoolest huvitasid Merinit õige vähesed asjad. Näiteks päikeseprillid. Tal oli neid terve muljetavaldav kollektsioon. Millal iganes naine poodi sattus, võis ta unustada leiva ja piima ostmata, et pidada eelkõige jahti päikeseprillidele. Õige lõikega prillide ja sobivat tintmusta tooni klaasidega sai oma välimust tundmatuseni muuta. Talle meeldis välja näha karm ning distantseerunud. Merin uskus, et seda ta ongi. Kasvõi kättemaksuks iseendale, et temas raasukestki naiselikkust ei leidunud.


Sügis,“ mõtles Leele, kiirustamata koju jõudma. Pärast hetkelist kõhklusviivu seadis ta sammud hoopis teises suunas. Kuna auto juhtimine ajas ta millegipärast alati ärevile, seisis tema kirsivärvi Mazda enamasti raamatukogu parklas ja kõik oma käigud tegi naine jala. Minna polnud nagunii kuhugi. Asula piir oli siinsamas, samuti kooli staadion, mis oli sügise hakul saanud ilusa punase kunstkatte.
Ainuke kohalik vaatamisväärsus,“ mõtles Leele kibedalt.
Edasi tuli juba jõgi ja selle veerel lapiti sügisest metsasalu, põllud ning kümnete kilomeetrite raadiuses ainult metsa. Kased ja kuused, lepavõsa, sekka mõni üksik majesteetlik mänd. Inimesi käis teisel pool jõge harva. Enamasti ei kohanud ta oma uitretkedel kedagi. Nii oligi parem. Leele ei teadnud, kas ta sobiks etemini suurlinna või siia, hinge vaakuvasse kolkasse. Kõikjal tundis ta end võõrana. Võib-olla said inimesed aru, et tema juures on midagi viltu ja hoidsid intuitiivselt eemale.
„Tuulemüüja tütar”, meenus talle üks raamatukogus hiljuti sirvitud raamat. „Täpselt nagu ma ise,” mõtles naine mõru muigega. „Keegi, kellel puudub minevikust igasugune toetuspunkt, mis olevikus vähekenegi edasi aitaks.” Ometigi polnud ta kade nende üle, kellel oli vanemate tugi ja abi alati varnast võtta. Mida aeg edasi, seda vähem oskas ta selle pärast valutada.
Jõgi läikis mustalt. Vee külm pind oli täis kollaseid lehti, mida vool aeglaselt käänaku taha kandis. Vanadelt sammaldunud kaskedelt pudenes neid iga väikseimagi iili peale lisaks. Vaatepilt oli ilus. Päike paistis, kuid selle soojuses polnud enam suvist jõudu. Leele kummardus üle käsipuu jõge uurima. Veevoog oli tume ja raske, nagu valitseks sedagi hingepiin. Siin ei söandanud alevirahvas ujuda. Kaldad olid järsud ja libedad, vool kiire ning keeriseid täis, põhi sügav ja salalik. Kalda äärtes kasvav pruuniks tõmbunud pilliroog sahises tasa. Keeles, millest Leele aru ei saanud.
Miks sul ei ole meest ega sõpru?“ oli ema talle korduvalt ninale visanud. „Sihuke üksik kuu poole ulguja hunt! Mida sa ometi ootad?“
Leelel polnud vastuseid. Ei teadnud naine isegi, kas või keda ootab. Võib-olla kartis ta selleks liialt tutvuda inimesega, kes ta sisimas oli.


Merin parkis auto spordiväljaku servale ja otsustas pisut ringi vaadata. Ta oli jutti sõitnud üle saja kilomeetri, teadmata isegi, kuhu ta välja jõuda kavatseb. Marsruudi üle oli naine otsustanud käigult ning pikalt kaalumata. Asula ei tekitanud temas mingeid emotsioone, saati veel äratundmist. Haamerdav peavalu oli järele andnud, asendunud tuhmi tuikamisega, mis suuremat ei seganud. Merin astus pikkade sportlasesammudega ja sõrmitses harjumuspäraselt võtmepundart nahktagi taskus. Vahel ajas naist muigama, et inimesed teda eemalt vaadates poisiks pidasid. Mõnikord ta vihastas. Enamasti oli tal ükskõik. Sügaval sisimas oligi Merinil inimestest ükskõik. Ühe erandiga.
Dorian,“ mõtles Merin. Sel päeval juba kolmandat korda. „Neetud Dorian.“
Ometigi polnud siin, eemal, nende kollendavate kaskede ja mustjaspruunina vuliseva vee läheduses kahetsusel seda kaalu, mis linnas. Distantsilt vaadatuna tundus enamik muresid väheoluliste, isegi tähtsusetutena. Inimesed Merini elus tulid ja läksid. Ta ei teinud midagi, et neid enda ellu kutsuda, saati veel kinni hoida.
Dorian oli teistsugune. Seda teadis Merin algusest peale. Kõrk ja joovastav. Kindlameelne ning kindlakäeline. Kütkestav pealekauba. Temast oleks naine kinni hoidnud küll, kui vaid oleks osanud. Merin oli mehelikult otsekohene ja ütles oma arvamuse alati välja, pidamata oluliseks seda kuidagi ilustada või pehmendada. Võib-olla oli see viga. Doriani puhul kindlasti.
Merini tutvusringkond oli suur ja telefon vastamata kõnedest ning sõnumitest alailma pungil. Oma ainepunktide pärast mures tudengid, endised ja praegused sõbrannad, kolleegid ning meestuttavad, kelle näod lõpuks üksteisega sarnanema ja sulanduma hakkasid. Kõik kokku väsitas omajagu. See polnud päriselt see, mida Merin tahtis. Kuid mida ta tõeliselt tahtis, seda ta ei teadnud. Võib-olla polnud seda olemaski.



Leele tõstis silmad ja märkas silla teises otsas sihvakat noormeest, kes hooletult sillakäsipuule nõjatus ja resigneerunult kaugusse vaatas. Ta rannet ehtisid loendamatud nahast ja eri värvi lõngadest paelad, mis moodustasid pilkupüüdva kirju mosaiigi.
Linnainimene, sai Leele otsekohe aru. Hoiakust, lihtsalõikelisest, kuid kallist riietusest, stiilsetest vabaajajalanõudest, isikupärasest soengust. Noormees rääkis kellegagi telefonis, ilme tüdinud. Näis, nagu vaevaks teda peavalu, magamata öö või pohmelus. Võib-olla kõik kolm kokku. Aeg-ajalt vaatas nooruk süvenenult oma käsi ja näis vaevu kuulata viitsivat, mida talle räägiti. Võõrast hoovas enesekindlust ja maailma eemale tõrjuvat sarkasmi. Ta paistis olevat säärane inimtüüp, kes on ilma ja inimesed varakult ja vaevata läbi näinud ning peab nüüd targemaks suhtuda kõigesse mõõduka üleolekuga. Niisama, igaks juhuks.
Tahaks ka selline olla,“ mõtles Leele kerge kadedusega. „Julge, enesekindel, ükskõikne. Päriselt julge ja ükskõikne, ilma teeskluseta. Aga ma ei ole. Ma ei saa kunagi selliseks.“
Naisest uhkas üle kahju- ja häbitunne. „Ma pole kunagi piisavalt hea,“ mõtles ta. „Alati jääb midagi olulist vajaka.”
Alles siis, kui nooruk kõne lõpetas ja vilksamisi tema poole vaatas, sai Leele aru, et tegemist on hoopistükkis naisterahvaga.


Merin libistas telefoni püksitasku põhja ja võttis päikeseprillid eest, et neid puhastada. Rohkem kui tolmuseid põrandaid ja oma töid viimasel minutil esitada tavatsevaid tudengeid, ei sallinud ta näpujälgi prilliklaasidel. Päike sillerdas ja oli väga vaikne. Leebelt soe. Palju soojem kui linnas. Isegi õhk oli pehmem, kõrkjate juures kergelt virvendav. Vaikus hämmastas omal moel. Klaasid said jälle perfektselt puhtaks.
Siin on mõnus,“ mõtles Merin lõõgastunult ja pühkis Dorianiga aset leidnud vestluse peast. Paari päeva pärast ta vaevu mäletab meest, teadis naine. Ta oli Doriani kärsitu, üleolevaid vabandusi täis pikitud seosetu jutu unustanud veel enne, kui see läbi sai. Suhte lõppemine ei kurvastanud Merinit kuigivõrd, sest uus algas tavaliselt juba enne, kui ta asjast arugi sai.
Alles siis märkas naine, et sillal on veel keegi. Päike pimestas. Võõras seisis eredas päikeselõõsas ja Merin ei saanud vastu valgust vaadates aru, kellega tegu. Ta kissitas silmi ja lükkas prillid uuesti ninale. Naine, mõistis ta siis. Kolmekümnendates või midagi sinnakanti. Kummalist liivatooni juuste ja pisut kange kehahoiakuga. Tõenäoliselt iseendaga tugevas sisekonfliktis. Alaväärsuskompleks ja need muud tülikad sõbrad.
Milline veider võltsnukk,“ mõtles Merin tülpinult. „Pigem vahakuju kui inimene. Nii naeruväärselt üles mukitud, lihtsalt selleks, et korraks looduses viibida. Kummalised väikelinna-arusaamad.“
Naine oli ilusa figuuriga ja sale, mingil saamatul, haavataval moel nägus ning kaastunnet äratav nagu eksinud laps. Merin tajus selgesti naise sisemist segadust, kurbust ja minnalaskmismeeleolu ega mõistnud, miks tundmatu temas äkki ootamatu uudishimupuhangu tekitas. See emotsioon olid Merini jaoks erandlik nähtus. Vahel üliharva leidus mõni üksik inimene, kes teda köitis ja sedagi tavaliselt lühikest aega. Ta tahtnuks võõra juurde joosta ja teda kõigest väest emmata, ellu raputada, keelitada midagi mõtlematut korda saatmast. Merin taipas, et on enda reaktsiooni üle tublisti üllatunud. See ei olnud see Merin, kellena ta end maailmale esitles.



Prillid,“ mõtles Leele eemalolevalt. „Millised imelised päikeseprillid. Huvitav, kus selliseid müüakse? Vaevalt küll, et siinmail.“
Ta jälgis üksisilmi, kuidas tundmatu tumedad toonklaasid juuksepiirile lükkas ja talle aegamisi lähenema hakkas, ilmselge kavatsusega midagi öelda. Ta mõistis sedagi, et sõnad polnud võõra mõtetes veel täielikult valmis vormunud. Naine alles kompas neid. Kõhkles. Kaalutles. Küllap suurema veenvuse saavutamiseks. Leele meelest polnud veenmine vajalik. Ta oli otsustanud. See oli tema, mitte selle poisiliku võõra valik.
Kui tundmatu lähemale jõudis, mõistis Leele, et naine on väga sportlik ja pikk. Päevitunud. Sihvakas, pikkade saledate käte ja jalgadega. Säärane, kes sobiks ideaalselt korvpalliliigasse. Võib-olla oligi ta mõni profisportlane? Leele ei teadnud neist üht ainumatki. Millegipärast näis talle, et terve metsatukk ja kõrkjaviirg liigub tulijaga kaasa, nii jõuline ja intensiivne oli tema lähenemine.
Leele lasi igaks juhuks sillakäsipuust lahti ja astus sammukese tagasi. Talle ei meeldinud, et tundmatud teda kõnetasid. Naise otsustav hoiak tegi ta ettevaatlikuks. Pisut murelikukski.
Ära karda,“ ütlesid võõra silmad veel enne, kui ta päriselt pärale jõudis. Väga lähedale. Häirivalt lähedale.
Leele kuuletus, kuigi suurivaevu. Raske oli meelt muuta. See tegi kärsituks. Vulisev jõgi oli tume ning ootel. Üksikud kullavärvi kaselehed mustade voogude vahel nägid välja ilusad ja kutsuvad. Kutsuvamad, kui ükski inimene tema elus eales. Ta tajus endas ülevoolavat soovi olla üks neist lehekestest. Hääletu. Vaba. Muretu. Muretust ihkas Leele üle kõige. Ta haaras uuesti käsipuu järele ja surus küüned selle koredatesse kiududesse.
Ära tee, eks,“ jätkasid silmad.
Miks? See oleks nii lihtne ja käiks kiiresti,“ vaidles Leele vastu.
See pole kunagi lihtne. Kas sa tõesti ei karda?“
„Ei.“
Siis sa oled julgem kui mina.“
Vaevalt.“
Midagi sa ikka kardad.“
Tõsi.“
Mida siis?“
Leele kõhkles. „Elu. Iga uut päeva. Kunagi ei tea, mida see toob. Kõik on nii hirmutav ja vale.“
Oleneb ju vaatenurgast. Sa mõtled kuidagi äraspidiselt. Ehk on sul viimane aeg hoopis elama hakata. Muidu jääbki teada saamata, millest ilma võid jääda.“
Miks ma peaks sind uskuma?“
Sest ma olen inimene, keda võib uskuda.“


Leele vaatas võõrale otsa. Tumesiniseid, tõsiseid, tarku silmi. Nägu, mida ta kunagi varem polnud näinud. Võõra kaelas rippuvat massiivset hõbeketti. Ja korraga sai Leele mingi salameelega, mis temas seni suikunud oli, aru, tema vastas seisab inimene, keda võib tõepoolest uskuda.
Äratundmine tabas nagu nuiahoop näkku.
Ega Leele hiljem suurt mäletanudki, mida võõras talle rääkis. Vist vaarika-aiast. Lapsepõlvest ja kõigest sinna juurde kuuluvast. Ega sõnadel suurt tähtsust olnudki. Peamine, mis talle eredalt mõtetesse kinnistus, oli aeglase rahu tulvavesi, mi läbi võõra sisendava hääletooni temasse voolas.
Agamisi vabanes Leele tardumusest. Ärkas. Vaatas jahmatusega ringi. Päike oli pilve taha vajunud ja kuldsed lehed värvi muutnud. Korraga polnudki nad enam ilusad, pigem tavalised. Väga tavalised. Leele haistis kõdu ja lagunemise lõhna. Lõplikkust, mis hirmutas ja tekitas petetuse-tunde. Nagu oleks Saatan ise teda tüssata püüdnud. Leele tundis kerget peapööritust mõttest, kui koletul kombel ta oli enese suhtes eksinud.
„Jah, see on kahetsusväärne,” nentis Merin.
„Mis nimelt?”
„Et keegi võiks tulla mõttele enda eksistents lõpetada ainuüksi seetõttu, et ta ei tea, mida enesega peale hakata. Vale ollakse kõigest valede inimeste seltskonnas.”
Seda oligi Merin ütlema tulnud.
Hiljem… mäletas Leele end naermas. Südamest naermas, ülevoolava kergendustunde ja eneseleidmisrõõmuga naermas. See kõik ühtekokku oli nii kummaline, sest Leele naeris üliharva. Ta ei osanud oma varasemast elust nimetada ühtegi tõelist õnnehetke ja kartis, et ei oskagi enam naerda ega inimlikul moel rõõmu tunda.
Korraga oli kogu olevik pea peale pööratud.
Leele ei suutnud isegi uskuda, et tema, kõige umbusklikum inimene maailmas, oli istunud sillal kohatud võhivõõra autosse ja lasknud end kõhklematult ning küsimusi esitamata kaasa viia. Leele mäletas võõra sihvakaid käsi rooli hoidmas, lahtisest aknast sisse puhuvat sooja tuult. Veetaimedena näo ees lendlevaid juukseid. Mäletas, kuidas õhk tema ümber sai tagasi värvid, soojuse ja valguse. Mäletas end võtmas kahte trepiastet korraga. Elutoa sametise vaiba lõhna. Tassi sooja joogiga, võõraste sõrmede puudutust, riiete kahinat. Ta teadis vaid üht: Merin oli takistanud tal tegemast seda, mida ta oli tegema tulnud. Leele oli elus ja korraga oli see imeliselt oluline, nende mõlema jaoks.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar