Ilmumas on suveromaan "Maja Mineviku tänaval"

Tore on nentida, et  võin taas edastada uut raamatu-uudist. Veel sellel suvel, ilmselt juulikuus, on minult ilmumas suveromaan "Maja Mineviku tänaval."

Romaani käsikiri, mis kunagi kandis pealkirja "Ma armastasin Angelisat" on saanud täiesti uue olemise ja lähenemise. See oli üks neid käsikirju, millest endamisi vaikselt mõtlesin, et kunagi võiks sellest saada raamat. Kuid nagu iga asjaga siin ilmas, polnud toona aeg selleks veel küps ja nõnda käsikiri lihtsalt seisis mu arvutifailide pimedaimas sügavuses ning ootas oma aega, ilma, et ma seda kuhugi üldse pakkunud oleks.

Mõni kuu tagasi pöördusin aga taas käsikirja juurde tagasi, sest mul oli vaja ajakirja jaoks uut novelli. Lootsin sealt leida mingisugust inspiratsiooni, teemat või tegevuskäiku, millest uus lugu mõtteis hargnema hakkaks ja oleks alguseks mingi uue teema sünnile, kuid jäin käsikirja pikemalt lugema ja korraga ma teadsin, mida sellega tervikuna peale hakata. Tegevusliinidest kerkis mu mõtteis üsna kindlapiiriliselt ja selgelt esile peategelase Heleri ja punakasukalise kass Redi sõprus. Inimese ja looma vaheline tingimusteta teineteisemõistmine, mis elab üle nii mitmeid suhetepurunemisi ja elukohavahetusi, muutudes sellest vaid tugevamaks, kindlamaks ja sügavamaks. Niisiis kirjutasin käsikirja tervikuna täielikult ümber, jättes alles vaid need tegevusliinid ja tegelaskujud, kes mulle tähelepanu väärivad, huvitavad ja isikupärased tundusid.

Teosele kohase nime leidmiseks kammisin netis läbi kõik Tartu linnajaod, et leida vajalikku inspiratsioonisädet. Pilkupüüdva nimega tänavaid on Tartus palju, näiteks Koidutähe, Kodukolde, Talutare, Õhtu jms. Ent ükski neist ei olnud piisavalt täpne, et anda edasi jutustuse vajalikku sõnumit. Jätkasin vääriskivide ja mineraalide loeteluga, järgnevalt võtsin ette tähekogud, et leida midagi kõlavat ja eristuvat. Kuid ükski neist polnud päris see. Tuleb tõdeda, et nii pikka aega kestvat pealkirjaotsingut polegi mul varem olnud.

Kuid minevik...See kammitseb meist igaüht suuremal või vähemal määral. Mineviku tänav on teadlik fiktsioon, sellist tänavat Tartus ei leidu. Tänavanimi vihjab peategelase kimbatusele inimsuhtluses, minevikule, millest ta täielikult lahti pole saanud. Kui aga heita pilk sisule, siis... Heleri viib peremehe poolt kitsasse ja umbsese linnakorterisse maapakku saadetud kassi tagasi tema päriskoju, suurde vanasse, umbekasvanud aiaga majja, mis kujutab loomale endast turvalist pelgupaika. Ekskallima tühjas majas üksipäini kesk mälestusi elada ja meest teadmata aega vältavalt reisilt tagasi oodata pole Helerile kuigivõrd meeltmööda, kuid kass keeldub oma päästjast lahkumast ja üksi jäämast. Ootamatult leiab Heleri aga väljundi, kuidas endale äraolemine mugavamaks teha.

Värske suvelugemine jõuab peagi teieni! Siinkohal kahtlemata suured tänud kirjastusele Kentaur ja toimetaja Anne-Mari Alverile, kes on minusse alati uskunud ja tänu kellele teos ka trükivalgust näeb. Kaanekujunduse teeb taas kunstnik Margus Leibak, nagu ta tegi seda ka mu luulekogule "Võilillelein." 
"Maja Mineviku tänaval" saab mõnusaks suvelugemiseks juba uuel kuul. Teos kannab endas mu isiklikku sümpaatiat vanade väärikate, minevikuga majade vastu ja samamoodi armastust loomade vastu. 


Pilt: tumblr. com