Kärdla sadamapidu tõi lavale Tanel Padari

Pilte Kärdla sadama teise hooaja avamisest suvistepühal, 24. mail. Möödunud aastat meenutades, mil sadama avamispeol valitses suisa kõrvetav kuumus, jäi ilm sedapuhku märksa jahedamaks, kuid siiski päikeseliseks. Rohkete meelelahutusvõimaluste kõrval tegutses nii käsitöö- kui taimelaat, lapsed said lustida batuudil ning pärast pidulikku hooaja avamist astus lavalaudadel üles Tanel Padar ja The Sun, pakkudes publikule meeldejääva ja elurõõmust pakatava kontserdielamuse. Merelt puhuv tasane tuul ja rannamiljöö andsid vabaõhuürituse õhustikule palju juurde. 

Persoonilugu "Eneseteostus romaanide kaudu" ajakirja "Eesti Naine" juulinumbris

Päike paistis sellele ajakirjale pääle ja mõtlesin, et polegi sellest "Eesti Naise" tarbeks antud intervjuust siin keskkonnas, kuhu mul on saanud tavaks kokku koguda oma loominguga seonduv materjal, eriti juttu teinud. Hetkel laen üles mõned artiklist ülevaate andvad pildid.

Kaas: Kristjan Lepp

Loo autor: Krista Link
Fotod: erakogu

"Eesti Naine," lk. 24-27, juuli, 2013

Pilguheit minu näidendi "Jõetüdruku needus" käsikirjale

JÕETÜDRUKU NEEDUS

KIIRI SAAR

Näidend kolmes vaatuses

ESIMENE VAATUS

Maarjaroosi sünnipäevapidu kogub hoogu. Külalised sagivad ringi, naeravad, jutlevad, moodustavad lõpuks suure ringi, jooksevad käest kinni ringiratast, hüüavad „hurraa.“ Sünnipäevalaps seisab pisut äraseletatud näoga ringi keskel. On sume suveõhtu, valitseb mõnus äraolemine.

LIIVI: Mõelda vaid, tütreke, oled juba seitsmeteistkümne-aastane. (Paitab tütre pead.) Küll aeg lendab ikka kiiresti!
MAARJAROOS: See on mu kõige toredam sünnipäev! Aitäh teile kõigile!
LIIVI: Aga nüüd on aeg Jõetüdruku jaoks. Me ei tohi unustada kaunist traditsiooni sünnipäeval Pühajõge ja Jõetüdrukut tänada, et meile igapäevaselt toitu ja vett jagub. Põuda pole enam aastakümneid olnud ja meil pole millestki puudus. Oleme kaitstud ja hoitud.
HÄÄLED LÄBISEGI: Jaa, õigus! Nii see on.
PÄIVI:  Võhandu jõgi on meie suur varandus. Jõe vett peeti juba iidsest ajast saati pühaks. Meil on olnud õnne, et meie kodu on sellise ilusa jõe kaldal.
TÄHTI: Asume kohe teele! Pühajõge tänama!
LAGLE: Ma lähen toon lillekorvid.
MAARJAROOS (jääb tähtsa näoga seisma): Teate, mul on suur soov.
TEISED KOORIS: Mis soov? Räägi!
MAARJAROOS: Ma tahaks Jõetüdrukule seekord midagi väga erilist kinkida. Näiteks…(kohmitseb juustes) selle juuksenõela.
LIIVI (ehmatab): Oi-oi, see on ju kadunud memme oma! Kas sa tõesti raatsid väärt mälestusest loobuda?
MAARJAROOS: Jõetüdruku jaoks pole mul millestki kahju. Tahan, et jõgi teaks, et me armastame teda ja oleme iga päev tänulikud turvatunde pärast, mida ta meile pakub. Pealegi on mul hea aasta olnud. Koolis läheb hästi ja sõpradest pole puudus. Ohverdus on seda väärt.
LAGLE (tuleb korvidega): Siis pole muud, kui teele. Tänane päev peab olema ka Jõetüdruku pidupäev.
TÄHTI: Tema vetikajuustesse sobib see ehe imehästi.
PÄIVI: Muidugi sobib!

Seltskond haarab lille- ja seemnekorvid, mille sisu jõkke pudistada ja asub naerdes ning omavahel juteldes jõe poole teele.
Kolm poissi  jäävad teistest maha. Löövad käed puusa, peavad isekeskis nõu, vaatavad lahkujatele järele ega ole sugugi sama meelt.

VIHAVALD: Mõelda vaid, missugune tobe komme! Ma lausa vihkan seda! Minu sünnipäeval käskis minu memm mul jõele kõige armsama eseme ohverdada.
TÕIV: Mis see siis oli? Pakk sigarette?
VIHAVALD: Oh, ei. Motika võtmed. Olin kaks kuud jalamees, enne kui uued võtmed teha õnnestus. Kujutad ette?
TÕIV (naerab): Selle pärast sa siis vahepeal jala kõndisidki!
VIHAVALD (on solvunud): Selle pärast jah. Pole üldse naljakas!
URMO: Mina ei usu samuti jõele ohverdamisse. Mõelge nüüd ise, mis kasu võiks jõgi saada mootorrattavõtmetest? Lihtsalt reostavad vett. Küllap su memmele käis lihtsalt närvidele, et sa alailma ringi kihutad ega kunagi kodus ole.
VIHAVALD: Täpselt nii! Jões ei ela mingit abivalmis Jõetüdrukut, kes meie eest hoolitseb. Kõigest legend! Ikka endal tuleb tööl käia ja vaeva näha, et leib oleks laual.
TÕIV: Keegi pole ju Jõetüdrukut kunagi näinud. Miks peaksime uskuma kellessegi, kelle olemasolus ei saa kindelgi olla?
URMO: (vaatab lahkujaid ja raputab halvakspanuga pead) Rumalad plikad! Peaks mingi vembu välja mõtlema. Saaks vähemasti natuke naljagi. Kõik need sünnipäevad on nii igavad ja ühtemoodi.
VIHAVALD ja TÕIV: Mõtleme!

Poisid panevad pead kokku ja asuvad nuputama. Samal ajal jõuab sünnipäevaseltskond jõe äärde. Neiud võtavad korvist lilleõisi ja hakkavad vette pudistama. Poisid plaksutavad ja elavad rituaalile käsi plaksutades kaasa. Siis võtab Maarjaroos juustest juuksenõela, vaatab korraks, jätab sellega mõttes hüvasti ja heidab siis ehte vette.
Laulavad ja tantsivad koos:

Lahke jõeke, lahke jõeke,
kõikide jõgede emake.
Hoia meida, kaitse meida,
anna meile viljasaaki,
keldritesse küllust,
hingerahu, õnnistust!

LIIVI: Uh, aitab nüüd küll! Võtate oma jalakeerutusega mul, vanainimesel, veel hinge välja.
(Noored naeravad) Lähme tagasi koju.
PÄIVI: Meil ju sünnipäevakookki veel lahti lõikamata!
HÄÄLED LÄBISEGI: Õigus, õigus! Kook! Läki sööma!

Ruttavad kiiruga üle aasa ja kaovad silmist.
Jõe äärde ilmuvad kolm poissi. Ühel neist on ühes käes pigiämber, teisel õlest nukk.

TÕIV (vaatab kahtlustavalt sõpru): On see ikka hea mõte?
VIHAVALD: Parim mõte üldse!
URMO: Ha-haa, mul pole ammu nii lõbus olnud!
VIHAVALD: Minul ka mitte! Nuku meisterdamine oli äge idee!
Poisid kastavad nukku kordamööda pigi sisse, määrivad seda igasugu sodi ja rämpsuga.

TÕIV: Näeb piisavalt kole välja küll.
VIHAVALD (sülitab nuku peale): Näh, saite nüüd! Tobe legend. Oligi juba ammu aeg, et keegi sellele lõpu teeks. Kes jõe põhja sukeldub, saab kindlasti terve varanduse osaliseks. Mida kõike meid sinna aastakümneid loovutama on sunnitud!
URMO: Mõne ehte võib sealt ehk leida, kuid arvatavasti on vool kõik minema viinud ja mutta matnud.
VIHAVALD: Aitab lobast, aeg on tegutseda! Kes tahab nuku vette visata?

Teised löövad kõhklema.

VIHAVALD (pahandab): Oh teid, nannipunne! Ainult seletama olete meistrid!

VIHAVALD läheb ise otsustaval sammul jõe kaldale, võtab hoogu ja virutab räpase õlenuku veevoogudesse. See keerleb natuke aega pinnal ja kaob siis vooluga kiiresti silmist. Poisid jälgivad koos tükk aega vett, aga kõik on endine.  

TÕIV: Noh, ei juhtunudki midagi hullu.
VIHAVALD: Miks olekski pidanud? Pole seal mingit ehete järgi ahnet näkki. Näete nüüd isegi!
URMO: Lähme parem teiste juurde tagasi. Muidu panevad veel tähele, et meid pole.
TÕIV: Hakkavad nagunii kahtlustama.
VIHAVALD: Ega nad muud oskagi, kui arvata, et teeme ainult halba.

Paotavad ettevaatlikult ust ja üritavad märkamatult seltskonna juurde hiilida.
LAGLE (narritavalt): Venis teie suitsupaus aga pikaks!
TÄHTI: Jõudsite just õigeks ajaks, hakkame kohe torti sööma.
MAARJAROOS: Tulge, võtke. (ulatab taldrikud)
VIHAVALD Urmole: Ära ole nii ehmunud näoga. Kõik on ju korras. Vool kandis tombu minema ja kogu lugu. Pidu käib edasi ja elu läheb edasi. Aeg neist legendidest välja kasvada. Lasteaed, tõesõna. Mina ei kavatse oma sünnipäeval enam tikutopsigi ohverdada!
TÕIV (mälub suutäit kaalutleval ilmel): Tort on kuidagi imeliku maitsega. Teile ei tundu või?
URMO: Minu meelest ka. (vaatavad söödavat igast küljest)
TÕIV: See on ju ussitanud!
URMO: Vhuh, jäle! (sülitab suutäie välja, teised järgivad eeskuju)
VIHAVALD: Joome veini peale, saab sandi maitse suust ära.
TÕIV: Naljakas pidu, kus hapuksläinud torti pakutakse.
URMO: Tüdrukud, tooge meile veini juurde!
LAGLE, LOORE ja HELEMEEL (tõusevad lauast): Kohe! (tulevad natukese aja pärast tagasi.) Vein on otsas.
LIIVI: Ei või olla! Jäi teist veel terve vaaditäis üle. Te teete nalja!
LAGLE: Tule vaata ise! Kõik tünnid on tühjad!
LIIVI: Aga seal sahvris on veel üks kannukene.
HELEMEEL: See on ka tühi.
LIIVI: Imelik lugu. Kes selle ära jõi? Tooge siis õunamahla!
LOORE: Seda ka pole. Juba vaatasime.
LIIVI: Kuidas? Sai teist terve talve varu tehtud. Poisid, kurjamid, te olete jälle koerustükiga hakkama saanud ja mahla maha kallanud!
VIHAVALD: Ei ole me ühti. Olime niisama natuke aega õue peal omaette. Aga pererahvast on küll imelik külalistele hapuksläinud torti pakkuda.
TÕIV: Nii santi asja pole elu sees mekkida saanud!
MAARJAROOS: Mis sa jutustad! Täna hommikul sai valmis. See peab värske olema! Ise maitsesin!
URMO: Ju su maitsemeel on sama ussitanud nagu see tort!

Poisid puhkevad mürinal naerma.

LAGLE: Kõtt! Ei tule toidu üle ilkuma!
HELEMEEL: (kummardub torti uurima): Kuule, see tort näeb tõesti vilets välja. Midagi imelikku vingerdab vahukreemi sees.
MAARJAROOS: Vaglad! Appi! Kes mu tordi ära rikkus?

Külalised tunnistavad üksisilmi söödavat, pilkudes vastikus..

LIIVI: See solk läheb küll sigadele, võeh! Viige kohe minema!
TÄHTI: Pirukad on ka imelikud. Seest puha süsimustad.
PÄIVI: Ja vaadake kohvi! See on ju… (nuusutab) tõrv!
LOORE: Kogu meie toit on rikutud!
PÄRLE: Joogipoolis niisamuti.
HELEMEEL (katab käega silmad): Me oleme neetud! Neetud!

Kostab halvaendelist pominat. Rahvas vaatab üksteisele nõutul ilmel otsa.

MAARJAROOS: Võib-olla Jõetüdrukule ei meeldinud mu kingitus?
PÄRLE: Ei usu!
LIIVI: Siin on midagi muud mängus. Kellegi kuri käsi. (Vaatab kahtlustavalt ringi)
URMO, TÕIV ja VIHAVALD: Meie ei teinud midagi!
LAGLE (käratab): Muidugi, teie ei tee kunagi midagi! Alles see oli, kui süütu kassiroju lihtsalt lõbu pärast üles poosite. Maaemand ei andesta sellist asja!
TÄHTI: Jõetüdruk niisamuti!
VIHAVALD (tüdinult): Hakkame parem koju minema. See pole õiglane, et meid alailma süüdistatakse.
URMO: Hakkame jah, siin pole enam midagi teha. Isegi kõhtu ei saanud täis.
TÕIV: Tobe pidu!

Külalised hakkavad end minekule sättima ja hüvasti jätma. Korraga kostab vali kärgatus.

LAGLE: Oih, mis see oli?
TÄHTI: Äike!
LAGLE: Äike? Taevas on täiesti selge. Kust see äike välja ilmus?
HELEMEEL: Vaadake jõge! Sellega on midagi imelikku lahti.
LIIVI: See ju täitsa ära kuivanud!
MAARJAROOS: Samuti allikas, kust me iga päev joogivett saime.
KÕIK KOOS: Meil pole enam midagi süüa! Ja juua!
LIIVI: Mis imelik asi see seal kivi juures jõe põhjas on?

Lähevad lähemale, et asja uurida. Poisid jäävad pisut eemale seisma. Naised õngitsevad kepi abil tombu kaldale ja vaatavad seda.

PÄIVI: Tunnistage üles, kes tegi?
HELEMEEL: Mis tähtsust sel enam, kes tegi. Meid on tabanud suur õnnetus!
LOORE: Oleme vihastanud Jõetüdrukut ja meile on peale pandud needus!

Katavad kätega silmad, ahastavad valjul häälel. Poisid hiilivad salaja minema. Pikne kärgatab. Kõik tossab ja põleb. Jõgi leegitseb, saabub põud, nälg. Nälg on hall küürus vanamees HALL NÄLG, kes kõnnib ringi, vaatab kõike ja vangutab endamisi pead.





Foto: DB Magazine
Peale näidendi esietendust laen tutvumiseks üles käsikirja kõik kolm vaatust. 

Eeltutvustus novellile "Reisile minuta"

Põgeneda oli hea. See täitis mu rõõmujoovastusega. Auto kummid sahisesid märjal maanteel ning õrnhall õhtuhämu tekitas aistingu, nagu oleksin maailmas üksipäini. Kiikasin kella. Pool seitse. Veidralt vähe. Lasin kiirusel alaneda mõistliku piirini ja arvutasin mõttes, millal ma Uku juurde jõuan. Kui Tartu tuled viimaks paistma hakkasid, hingasin kergendatult.

Veerand tundi hiljem parkisin auto tuttava puumaja ette ja vaatasin lootusrikkalt valgustatud akende poole. Uku oli kodus. Tõdemus pani mu südame elevusest pekslema. Lippasin trepist üles ja seisin kollase puituksega silmitsi. Olin niimoodi loendamatuid kordi kaalutlevalt seisnud, enne kui lõpuks koputasin. Sellistel hetkedel tajusin alati kirjeldamatu selgusega, et olen elus, elurõõm igas naharakus pulseerimas. Ainult Uku suutis mind niimoodi tundma panna ja see oli piisav põhjus ta ikka ja jälle üles otsida.

Täispikka lugu saab lugeda ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbrist, mis peagi müügil!

Maal: Anne Aspinall

Novell "Kolm kuud keldris" ajakirja veebiversioonis

Ma pole kunagi keldris kinni olnud ega isegi mitte natukest aega liftis, kuid olen sellegipoolest mõelnud, kui ängistav võib olla see tunne, kui midagi nii iseenesestmõistetavat on sandi juhuse tõttu ühtäkki käest riisutud ja kui vajalik on inimesele tema eksistentsiaalne vabadus. Ega sellest vist enne täielikult aru saagi, kui seda enam ei ole. Puudub võimalus näha päikest, minna ja tulla omatahtsi, olles sõltuv vangistaja haiglasest meelest ning mõtetest.

Niisugusest vastuokslikust ja pingeid täis olemisest räägibki mu maikuine novell "Kolm kuud keldris" mille veebiversiooniga saad tutvuda ka ajakirja "Saatus&Saladused" vahendusel. Tee seda järgneval lingil: http://www.saladused.ee/kolm-kuud-keldris 

Foto: veeb

Ilmumas on novell "Reisile minuta"

Kord tundsin ma teda. Kummalist kunstnikuhinge, kes vihkas päevavalgust ja tavatses terrassile astuda tihtipeale alles õhtuhämaras, väites, et päike paneb tal pea valutama. Meest, kelle päralt oli Taaralinnas igivana, umbekasvanud aiaga mõnus maja, kus kohtusid möödanik ja olevik, olles vaid majaliste endi päralt. Meest, kes maalis ja mõtiskles, pidas ebaoluliseks tööl käimist ega paistnud oma oleku ja hoiakuga kuigivõrd tänapäeva kuuluvat.
Uku ei sarnanenud kellegagi, keda varasemast elust teadsin. Tume, tark, ja igitõmbav, kütkestava juuksepahmakaga, loomepiinadest vaevatud ning reaalsusest omal moel distantseerunud.
Mina olin tema täielik vastand - päikese, pilvede, tuule ja vihma laps. Armastasin valgust, õhku, liikumist ja suhtlust; janunesin uute avastuste ning reisimise järele. Küllap samamoodi nagu Uku enese järele. Kuigi olime enam-vähem üheealised, tundus ta oma elutarkuse ja läbinägelikkuse tõttu minust ligemale sajandijagu vanem olevat. Mees, kes kohtles mind heasoovliku kannatlikkusega, nagu üht helekuldsete lokkide ja lapseliku naeratusega plikat ilmselt kohtlema pidanukski. Ega ma teagi, mida me teineteises leidsime, aga õhtud Uku sopilise aia sumeduses, kõrvus ritsikate mitmehäälne sirin, olid mu elu õdusaimad.
Uku juures, selles vanas lagunevas majas, oli mu pelgupaik, kus sooja vaarikatee ja pliidi all praksuva tule kõrvale kurises alatasa muusikaks toreda punase isakass Redi kõrisev nurr. Paigas, kus aeg sageli käis sootuks laisemat jalga ning üle läve astudes lakkas olemast kiire.
Võib-olla ongi see lugu pigem minust ja Redist kui minust ja Ukust. Võib-olla on see lugu hoopis sellest, kuidas ma tegin vea ja tahtsin mõtlematult midagi muuta maailmas, mis ei kuulunud muutmisele. Mis oli selletagi täiuslik. Võib-olla on see lihtsalt lugu, mis sündis mu poolehoiust endas minevikupärandit kandvate vanade väärikate majade vastu.



Juunikuine värske novell "Reisile minuta" on teie päralt ajakirja "Saatus&Saladused" järgmises numbris!
Foto on leitud kusagilt FBi-avarustest. 

Helgeid kevadhetki Tallinnast

Lõputöö sai edukalt kaitstud ja üks tarvilik paber jälle taskus. Peale selle ümbritses mind teel pealinna ja tagasi kahe päeva jooksul hulk muidki muljeid, millest möödaminnes mõni jäädvustus. 

Lähemalt minu uuest lasteraamatust "Sirelini kümme katsumust"

Saladuskattelt loori minema pühkides räägin tänasel poolpilvisel pühapäevahommikul, mil kuhugi ei ole kiiret, natuke lähemalt oma uue lasteraamatu "Sirelini kümme katsumust" käsikirjast. Laual vohab õitseda ja lõhnata sünnipäevaks saadud hiigelsuur valge hüatsindipuhmas, mis täidab toa raske magusa lõhnaga, mida ma üle kõige armastan ja mõtetele toeks mängib muusikaks see lugu.

Tinglikult võiks "Sirelini kümme katsumust" olla Keteriini lugude järg, kuid pärast pisukest arupidamist iseendaga otsustasin käsikirja kirjutada niimoodi, et see oleks täiesti iseseisev teos, millel pole eelnevaga otsest seost. Seega pole ilmtingimata oluline, kas olete varem juhtunud lugema "Keteriin Salaaias" esimest ja teist osa. Samas võiksite seda siiski teha, sest need on toredad ja armastusega kirjutatud raamatud, mis kaudselt kajastavad minu enda lapsepõlve värvilist ja seiklusrohket maailma. Võib-olla isegi soovi korraks sinna tagasi astuda. Lapsepõlves näeme kõike teisiti, kogu suurte inimeste maailm tundub pisut kummaline, arusaamatu ja lahtiseletamatu. Veidral kombel on mul seniajani meeles, kui värviline ja muinasjutulaadseks mõeldud oli mu lapsepõlv. Miski, mis polnudki nagu "päris" ega tõeline, kuid elas ometigi mu käeulatuses, minu kõrval ja mu läheduses. Võlumaailm, millest suurtel polnud aimu, kuid mis mind millegipärast kõikjal ümbritses. Mu ümber seikles rohkesti nähtamatuid muinasjututegelasi ja iga päev oli uus ja põnev sündmus. Olin laps, kel polnud eales igav. Meeles on ka millalgi palju hiljem see päris-maailma ärkamise tunne ja mu üllatusesegune pettumus, et ümbritsev polegi tegelikult muinasjutt, vaid midagi tavalist ja igavat, milles korraga oli keeruline end leida.

Käsikirja juurde tagasi tulles, kuna seost eelnevate raamatutega pole, otsustasin peategelasele anda ka sootuks teise nime. Nõnda seikleb seekord Keteriini asemel hoopis Sirelin. Tahtsin, et mingil määral jääks nimedesse alles teatav sarnasus. Kaalusin ka varianti "Emma kümme katsumust," mis kõla poolest samuti sobis. Ilusaid tüdrukunimesid on tegelikult ju palju ja otsusele jõudmine, milline siis seekord neist, on tavaliselt alati üks pikk kaalumine. Õige nimi hakkab enamasti siiski kiiresti silma ja saab tegelaskujule mõttes omaseks. Nõnda jäi kaalukausile seekord Sirelin.
Käsikirja "Sirelini kümme katsumust" kirjastab kirjastus Argo, kes on välja andnud ka Keteriini lood ja noorteromaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem" ning kellega seob mind pikk ja viljakas koostöö. Uus lasteraamat ilmub veel sellel aastal, tõenäoliselt detsembrikuus. Seega saab see kenaks jõuluaja kingituseks nii mulle enesele kui kõigile lastekirjanduse-sõpradele. Lasteraamatute väljaandmisega lähebki tavaliselt alati pisut enam aega kui romaanidega, kuna lastekirjanduse üheks vältimatuks osaks illustratsioonid, mille loomine võtab omakorda aega. Värvipildid annavad aga vaieldamatu lisaväärtusena jutule jumet juurde ja teevad teose lapse silmale köitvamaks. Endalgi on alati põnev näha, kuidas näeb  kunstnik mu lugu enda silma läbi. Pildid joonistab tunnustatud lastekirjanduse illustraator Epp Marguste, kes on andnud reaalse välimuse ka Keteriini lugude tegelastele.

Kindlasti on raamatus "Sirelini kümme katsumust" rohkesti seikluslikke situatsioone, pisut seda võlumaailma, mis mind ennast kunagi saatis ja kus oli imetore viibida. Maailma, mis erineb tavalisest maailmast nagu öö päevast. Raamatu kaante vahel saavad võimalikuks nii mõnedki mu lapsepõlve unistused - nii oskus lennata kui ka see, et maapind oleks kaetud jäätisega. Koos Sireliniga seikleb külluslikult kummalisi veidraid olendeid, kelle seltsis tuleb mu kirjanduslikul tegelaskujul ette võtta hulga ohtlikke ja põnevaid rännakuid, seda kõike selleks, et ikka iseenda juurde tagasi jõuda. Fantaasiarohke lugu heidab pilgu lapse mõttemaailma ja räägib sellest, kuivõrd oluline on väikesel inimesel tunda end armastatu ning vajalikuna.

 

Maali autor: Vojegov

Märka ja väärtusta oma last!

Enam ammu pole ma kirjutanud ühtegi raamatuarvustust ega tee seda põhimõtteliselt praegugi. Pigem postitan väikese kokkuvõtte lastepsühholoogia-teemalisel teosel Jesper Juul "Sinu tark laps." Materjal on mõeldud pedagoolika-alase lõputöö kaitsmiseks 8. mail Tallinnas.

Tegelikult on mul suisa hea meel, et just see raamat minu kätte sattus. Lektüür on võimalus kõigil lapsevanematel end lapsekasvatusküsimustes testida, noppida väärt nõuandeid ja mõista nii viltupanemiste kui õnnestumiste sügavamaid tagamaid. Tõsi ta on, et laps on tark. Teda ei maksa alahinnata. Oleks väär mõelda, et laps oma olemuselt ei ole täiuslik ja tal peab pidevalt manitsustega kannul käima, kuniks temast saab lõpuks "normaalne täiskasvanu." Kohe kui laps sünnib, on ta täiel määral inimene. Meie osa on teda lugupidavalt kohelda ja vajadusel oma käitumist korrigeerida. Laps saadab välja väga selgeid signaale ja teadvustab meile koheselt probleemi tuuma. Kui laps meid ei kuula, tuleneb see enamasti sellest, et jutt ei vääri kuulamist või on esitatud valel, mittearmastaval moel. 

Väikelastel on vajadus saada järjest sõltumatumaks ja enesekindlamaks, see on osa nende arengust. Me peaks julgustama tema püüdlusi iseseisvalt toime tulla. Kui lapsevanem võtab otsustamise õiguse ainuisikuliselt enda peale, tunneb laps, et tal puudub isiklik vabadus. Ega laps meilt midagi üle mõistuse käivat ootagi. Ta soovib, et kohtleksime teda väärilise austusega, et temast võiks kasvada tervikliku eneseaustusega indiviid. Suhtlemine lapse ja vanema vahel peaks toimuma võrdse austuse põhimõttel. Kasvatades last ei tohi me ära unustada ka enda vajadusi. Väärtustades iseendid, mõistes ja täites enda vajadusi õpib ka laps iseennast väärtustama ja sarnasel moel toimima.

Armastavate vanematena tahame lapsele võimaldada kõike, kuid siinkohal peame mõistma, et kõige enam vajab laps vanemate tingimusteta tähelepanu ja armastust. Võime kuhjata ta üle kingitustega ja täita iga ta soovi, kuid rahulolu asemel tunneb laps ikkagi vaid üksildust, sest ainus, mida ta tegelikult soovib, on armastus ja vanemapoolne tähelepanu. Nõnda käituvad vanemad üha enam laste teenijatena, kuid loodetud mõlemapoolne rahulolu jääb saabumata. Tihtipeale ei oska lapsed väljendada, mida nad vajavad, vaid annavad meile mõista, mida nad tahavad. Tegelikult on need kaks täiesti erinevat asja. Kingitused ei korva eales puudujääke läheduses.

Laps abistab täiskasvanut hea meelega, kuid siinkohalgi on oluline, kuidas me oma ootusi sõnastame. Kui ta mõistab, et vajame abi, pakub ta seda heal meelel. Lapsed ei ole meie teenijad ja nende selline kohtlemine on alaväärsustunde kasvulava. Koduse õhkkonna kvaliteedi eest vastutavad täiel määral täiskasvanud. Laps on õhustiku suhtes väga tundlik ja arvates, et "laps ei saa nagunii aru", me kõigest alahindame teda.

Liigutav on, kuidas lapsed teevad vabatahtlikult koostööd nendega, keda armastavad. Lapse eneseaustus sõltub suuresti sellest, kuivõrd vajalikuna nad endid meie jaoks tunnevad. Laps võib ohverdada oma heaolu, tegutseda isegi ennast kahjustavalt, et vaid meile meele järele olla. Iga kord, kui käitume temaga ebaõiglaselt, kaotab ta killukese oma eneseaustusest, olles natuke vähem tema ise ja pisut enam see, kes ta vanemate arvates peaks olema. Mida rohkem me lapse isiklikku eneseaustust kahjustame, seda enam valu me lapsele põhjustame. Võime tõsta lapse enesekindlust, kuid tegelik, millest tal puudu jääb, on eneseaustus. Ülespuhutud ego on reaalse minatunnetuse kehv aseaine. Laps on väärtuslik juba ainuüksi selle pärast, et ta on olemas. Terve eneseaustusega lapsel pole üldjuhul ka probleeme enesekindlusega. Ebaõnnestumise korral ei võta ta olukorda dramaatiliselt ega pea ennast läbikukkunuks ning mittekõlbulikuks. 

On õige hinnata last selle järgi, kes ta on, mitte selle järgi, mida ta oskab. Saavutused on lapse arengu seisukohalt teisejärgulised. Eneseaustust võiks määratleda psüühilise eksistentsi nurgakivina, mille ülesehitamisega tuleks maast madalast tegelema hakata. Madala eneseaustusega täiskasvanu võib olla väga võimekas, kuid ikkagi tunda sisemist tühjust ja väärtusetusetunnet. Seda haigutavat auku ei suuda täielikult täita ükski saavutus. Meie eneseaustust toidab see, et inimesed väärtustavad meid sellistena, nagu oleme. Teine oluline tegur on armastuse väljendamine. Õnneks areneb eneseaustus terve elu jooksul, vastavalt sellele, kuidas me vaimselt üha enam küpseme ja endid tundma õpime. Kohe kindlasti pole eneseaustus enesekindlus. Viimane on nagu õhupall, mis ebaõnnestumise korral plaksuga lõhkeb. Ennast austav laps ei ole kõigest väest orienteeritud edule ega lähe ebaõnnestumise tõttu nii kergesti rööpast välja. Ta teab, kes ta on, tema sisemine "mina" ei saa lüüasaamisest kahjustada. 

Lapsed, keda on koheldud lugupidavalt, oskavad ka teisi inimesi samaväärselt kohelda. Kui laps tunnetab, et ta on vanematele probleemiks, hakkab ta arvama, nagu oleks temaga midagi lahti. Et ta on paha ja väärtusetu. Üllatav, kuid tõsi on fakt, et kui muudame oma käitumist mittearmastavast armastavaks, muudab seda ka laps õige pea. Ta on võimeline kiiresti unustama ebameeldivusi. Ta armastab meid jäägitult. Ta ei paku meile saavutusi, vaid iseend, oma vahetut olemasolu. Ärgem väärtustagem last ainult selle pärast, milleks ta on suuteline, tema saavutuste ja oskuste pärast, vaid selle pärast, et ta on olemas. Laps, keda väärtustatakse ainult edusammude läbi, kujuneb suurena madala eneseaustusega indiviidiks, kes pole suuteline oma oskusi objektiivselt hindama. Nad raiskavad kogu aja ja eluenergia püüdele teistele meeldida ning ootuspäraselt käituda. Kõige suuremat valu tekitab lapsele see, kui teda ei märgata. Ülekaaluline laps kannatab sundsöömise all just seetõttu, et on õnnetu. Märka last, mitte tema kilosid!

Kui me ignoreerime lapse emotsioone, saab laps kaudse signaali, et tema tunded ja vajadused on ebaolulised, tüütavad, kindlasti mitte nii olulised kui täiskasvanu omad. Lapsevanem, kes on enda lapsepõlves kogenud autoritaarset kasvatusviisi ja pole harjunud, et teda tõsiselt võetakse, ei oska seda enamasti edasi anda ka oma lapsele. Tunnista lapse vajadused võrdselt tähtsaks enda omadega! Kui laps muutub ülemäära nõudlikuks, kamandavaks, võimuahneks, peegeldub tema käitumise taga tegelikkuses hirm, et teda ei võeta tõsiselt.

Ära alahinda lapse kompetentsust ja ürita teda igal sammul õpetada. Lastele ei pea kaugeltki mitte kõike võimaldama. Ta peab mõistma, et on olemas ka teistsugused hoiakud ja vajadusi. Nõnda areneb lapse sotsiaalne vastutustunne. Samuti on väär nõuda, et laps teeks majapidamistöid tänutäheks vanemate armastuse eest. See on absurdne ja mittearmastav nõudmine. Nad täidavad niigi suurima hea meelega neile jõukohaseid ülesandeid ja on igapäevaelus meelsasti abiks. Kohustustel on armastusega vähe ühist. Laps peab mõistma, et see on miski, mis tuleb lihtsalt ära teha. Siinkohal on oluline, et laps ei võtaks endale üle jõu käivaid kohustusi ega hakkaks täitma lapsevanema rolli.

Emotsionaalselt eemalolevad lapsed saavad neist, kelle vanemad esitavad neile kõrgendatud nõudmisi, aga annavad väga vähe vastu. Enesekaitseks tekitab laps enda ümber eksistentsiaalse isolatsiooni läbipaistmatu mulli. Laps tunneb end alandatuna, kui vanem tema eest pidevalt otsuseid teeb. Ta tahab olla kaasatud, otsustada selle üle, mida ta sööb või selga paneb, kellega sõbrustab. Mida vanemaks saab laps, seda enam tema nõudmised ümmardamise järele üha suurenevad, kuid samas tunnevad nad üha enam valu hooletussejätmise pärast. Nad mõistavad suurepäraselt meie ohverdusi, meie soove anda neile kõik, kuigi ainus, mida nad soovivad, on vanemlik lähedus ja mõistmine. Vanem tahab, et laps oleks õnnelik ja rahul, kuid ta ei tohi ära unustada iseennast. Tee tõsiseid jõupingutusi iseenda soovide ja vajaduste avastamiseks!

Nähtamatutel lastel, lastel, keda ei märgata, pole aimugi enda vajadustest. Neil on olemas peavari, soe söök, kuid sellest ei piisa kunagi. Ometi saavad nad enamasti hästi hakkama, olles oma hirmu ja üksildusega harjunud. Neil pole aimugi, kes nad tegelikkuses on, mida vajavad, kuna nad pole harjunud oma soove väljendama. Nende tahe on olnud pidevalt alla surutud. Nad on pidanud alluma vanemate autoritaarsele mõjuvõimule ja nende ootused on jäänud täitumata.

Kui perel puudub emotsionaalne kese ja igaüks on pigem omaette, tekitab see lapses ajapikku tunde, et ta ongi reaalselt maailmas üksi. See tunne jääb saatma ka täiskasvanueas. Samas kiratseb temas lootus ja igatsus seltsi leida ja ta võib rajada kõik oma püüdlused sellele, et teistele meeldida. Seetõttu on oluline märgata last ja näidata välja oma rõõmu ja heameelt selle üle, et ta on meiega.

Lapsevanematena oleks meil õigem unustada, mis on õige ja mis vale. Tuleks luua enda ja lapse suhet reguleeriv eetikakoodeks. Oluline on mitte piirata lapse tegutsemis- ja otsustamisvabadust, vaid pigem seda, kuidas laps meiega käituda tohib. Laps annab kompetentset tagasisidet alati, kui oleme sattunud ummikteele. Jälgi, märka oma last. Lapsed saavad suurepäraselt hakkama isikliku vastutusega nagu seda on hommikune ärkamine, koolitöö, enda toa korrashoid.

Me ei peaks kartma tundeid, ka negatiivseid. Tunded on halvad ainult siis, kui neid ei väljendata. Rõõm ja kurbus käivadki käsikäes ja laps peab mõistma, et see on elu paratamatu, loomulik osa. On väär varjata lapse eest oma tegelikke emotsioone, sest nad tajuvad enamasti seda õhust ja kipuvad tihtipeale ennast süüdistama. Samuti tajuvad lapsed kohe, kui vanemad hakkavad end tõsiselt võtma ja muudavad vastavalt sellele ka oma käitumist. Kindlasti tuleks loobuda süüdistustest, kriitikast, näägutamisest. Mida rohkem lapsed tunnevad, et nad käituvad valesti, seda võimatum on neil midagi õigesti teha. Neid saadab pidev eksimise hirm. Hukkamõist ja pealetükkivus kannab lapseni sõnumi, et ta pole vanemaga veel võrdseks saanud. Vanematel tuleb võtta vastutus enda tegude ja käitumise eest, siis õpib ta ka ise vastutama. On inimlik ja last väärtustav öelda "ma eksisin ja ma vabandan."

Kokkuvõtvalt pakkus raamat palju äratundmist, tõdemust, et vaistlikult käitub armastav lapsevanem enamasti siiski õigesti. Lapse kasvatamine on ühine teekond koos temaga, mille käigus õpivad mõlemad. Armastav käitumine on märksõna, mis aitab meil hoida õiget kurssi. Pole vaja teha muud, kui alustada lapsega dialoogi nagu võrdne võrdsega, selle asemel, et teda kõikvõimalike teadmistega koormata. Lase lapsel endal tasapisi maailma avastada, ole tema sõbraks ja kaasteeliseks! Teismeline peab tundma, et oled ta tugi, kindel tagala, kuid lased tal endal oma sammude üle otsustada ja ühtlasi ka vastutada. Lapsekasvatuses pole kokkuvõttes midagi üle jõu käivat, kui kohelda last lugupidavalt ja võrdsena nagu teist täiskasvanut. Just seda ta ootabki.

Allikas: Jesper Juul "Sinu tark laps"

Kirjastus Väike Vanker, 2010

Pildid: Elena Karneeva, Vojegov ja erakogu
Kärdla lasteaia "Pääsukeste" rühma maja aastal 2014

Luuletus kogumikust "Võilillelein"

Jagan teiega luuletust oma möödunud aasta detsembrikuus ilmunud debüütluulekogust "Võilillelein", mille andis välja kirjastus Kentaur. Luuletuse "Kahetsus" leiab kogumiku keskpaigast, 56. leheküljelt. Praegusse jahedasse ajahetkesse sobib hästi see paari aasta tagune luuletus kargest ja päikeselisest varakevadest Tallinnas, mil õhus oli kõike - tuule ja värskuse lõhna, valguse murduvat peegeldust, ülevoolavat vabadusetunnet ja lugejatega kohtumise-eelset elevust. 

Foto: veeb

KAHETSUS

Käisin ära
Ega saanud ühtki pilti –
Kaamera keeldus koostööst

Kuidas ma oskan siis hiljem
Mäletada
Seda sooja helki
Kõrghoone seintel,
Õhus virvendavat
Pehmet kuldset valgust,
Lõbusaid sulalumeniresid
Kõnniteedel,
Päikest püüdvaid pärnapuid
Pargis,
Valgeid jäälahvandusi
Külmas soolases vees,
Punasena meres kümblevat
Päikest
Ja iseenda õnnesegust olemist?

Ilmunud on novell "Kolm kuud keldris"

Ilmunud on ka maikuu novell "Kolm kuud keldris," millest on siin blogis eeltutvustusena juba päris pikalt juttu olnud, sestap sel teemal ma pikemalt ei peatuski vaid sooviks kõigest hääd lugemist ja kaasaelamist. 

Hetkel üritan maha saada juunikuu looga, mille pealkirjaks saab tõenäoliselt irooniamaguline "Reisile sinuta." Ja ei, see ei ole kaugeltki vihje kunagisele Aunaste tutvumissaatele. Lõplikku otsust pealkirja osas ma veel langetanud ei ole, vahel turgatab midagi etemat pähe alles viimasel hetkel. Novell on mõned aastad tagasi kirja pandud romaani käsikirja "Ma armastasin Angelisat" esimese osa lühendatud ja stiilipuhtamaks lihvitud versioon. Romaani teine osa "Minu uus elu" ilmub ilmselt samasugusel lühendatud ja täiustatud kujul ajakirja Saatus&Saladused" juulinumbris, kuna eraldi raamatuna käsikirja välja anda ei tundu mulle momendil vajalik. 

Siinkohal kummutan tekkida võiva eksiarvamuse, nagu sorteeriks ma inspiratsioonipuudusest vanade failide kaustas, pigem lähtusin soovist kunagi kirja pandut väärtustada ja pisut teises võtmes ära kasutada. Kohandasin kirjutatu kõigest natuke kaasaegsemaks ja mõistagi tublisti lühemaks. Lugu selle tõttu kannatada ei saanud, pigem võitis, kuna jätsin välja nii mõnedki pikad ja ebaotstarbekad tegevusliinid ning ebaolulised tegelased. Inspiratsioon on õhus ja selle leidmine ei ole probleemiks, kuna elu on selleks piisavalt kõnekas. Vähemaga rohkem öelda on igal juhul mõistlik. 

Angelisat te mu loost enam ei leia, tema asemel astuvad rambivalgusse nimetu peategelane, Tauri, Uku ja viimase punane kass Red. Lemmiklooma sissetoomine loosse annab tegelaste omavahelistele suhetele omanäolist ja värvikat vürtsi. Neljajalgsete sõprade käitumine ja kohalolu võib tihtipeale mõjuda vägagi kõnekana.  Võib-olla tekitab uus kujundus teis küsimusi, miks ma panin blogile lõpuks nime, nimetades selle "Vihma hääleks"? Vihma häälekandjaks ma end kahtlemata ei tituleeri ja tõtt-öelda teeb vihm teeb mind alati pisut rahutuks. Nimi on mõeldud pühendusena inimesele, kellele kunagi meeldis vihma häält kuulata. Ole tervitatud! Blogi päises olev pilt pärineb fotograaf Joel Robisonilt.

Nojah, ja tegelikult, kuna on kevadpühad, tundub otstarbekas blogikujunduse kallal nokkimine siinkohal ära lõpetada ning näiteks rattaga kesk kevadet natuke ringi sõita.

MÕNUSAID KEVADPÜHI TEILE, HÄÄD LUGEJAD!