Ilmunud on novell "Öö surnute aias"

Ühel hommikul tabasin end jahmatuselt, et kas tõesti on juba käes aprill? Vihmade, tuulte kuu, kevadelõhnade ja kasemahla kerge heleda maitse kuu? Millal sai mööda veebruar ja kalendrist kadus märts? Olid needki vaid üks heitlik unenägu ja nüüd on käes paju punastel okstel kiikuvate valgepäiste urbade kuu. Värviliste munade ja maapõuest end valguse poole sirutavate sagriste sinilillede kuu. Porikriimus teede ja toominga roheliste, kleepuvate lehenupsude kuu. Eemale on libisenud terve talvetäis karget pimedust, milles laius pea kohal lahutamatu kaaslasena palakas sügavsinist talvetaevast, sekka siiluke kollast helendavat kuusõõri. Pimedusega võib harjuda nagu kõige muugagi. Pimedus on minu jaoks alati olnud paitav must tekk, mis kätkeb endas sõnulseletamatut rahu ja turvalist eraldatusetunnet. 

Tõsi ta on, et iga kevad lõhnab ja näeb välja pisut isemoodi, olles iga kord uus ja natuke erinev eelmisest. Milline ta seekord saab, sellest pole veel ilmselt osasaajailgi õiget aimu. Maa on veel liiga vesine ja kõrge roostevärvi kuluhein meenutab liialt selgelt talve pikka piina. Üksikuid esimesi uduvarrelisi sinililli ei raatsigi korjata. Neilgi on õigus oma olemasolule ja napile elueale. Osa saada päikese puudutusest ja oodata eelseisvat head. 

Ühes kevade tärkamise ja taanduva pimedusega on ilmunud ka mu aprillilugu "Öö surnute aias." Siinkohal pole tegu ööga surnuaias, kuna sündmused hargnevad vanas mahajäetud kiriklas. Loo pimedus peidab endas seekord kõike muud kui turvalisust. Mürgise oranžika udu hingus, veidrad vaimusarnased olendid, peategelast vallanud transisarnane seisund ja põletav uudishimu, mis hoolimata ohutundest sunnib paigale jääma. Üha võikamate sündmuste keskmesse.

Mis ajendab meid tegutsema? Kas tõepoolest eelkõige kirg, see näljane loom, kes eales kõhtu täis ei saa? Uudishimu? Või hoopis kartus midagi olulist kaotsi lasta? Millist jõudu kätkeb eneses kahetsus ja süümepiin? Selle tume jõud elabki tihtipeale edasi unenägudes, luues ja lahendades müstifikatsioone omal moel. Ehk lootuses mingisugusele kergendusele. Kui oleme käitunud vääriti, kui tihti saame uue võimaluse? Kas neid jagab nagu mängukaarte üks kitsi mütoloogiline narr, kes inimeste nõrkuse üle naerab? Ega polegi vaja siis imestada, miks me vahel magada ei saa. Uni on mõnikord elavam kui elu ise. Enda unenägusid ma enamasti ei mäleta. Küll aga suudan neid ise ärkvel olles luua. Õnneks.

Värske novell "Öö surnute aias" ootab tutvuma ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumbri kaante vahel. Ühtlasi soovin kõigile oma armsatele lugejatele rõõmsaid ja värviliste munade rohkeid ülestõusmispühi ja jaksu ära oodata kaunis soe kevadaeg.