„Kuidas
läks?“ uurib Paul minult, kui olen autosse jõudnud. Väljas
hämardub ja masina mõrasele esiklaasile tibab tinajat vihma. Mees
kummardub üle minu ja sulgeb isaliku liigutusega mu turvavöö.
Seejärel reguleerib ta salongi temperatuuri kahekümne kolme
kraadini, kuna teab mu soojalembust. Kõik kokku on enam kui
imelik – Paulis pole midagi isalikku. Pigem on ta seda tüüpi
mees, kes ei saa kunagi päriselt täiskasvanuks. Siiski olen kaugel
imestamisest, kuna mul pole selleks tahtmist ega tuju.
Avastan,
et mulle ei meeldi Pauli lõhn. Veider, et ma seda alles nüüd,
peale seitset aastat abielu, tähele taipan panna. Tahan, et ta mu
rahule jätaks ja laseks mul oma süngetes mõtetes omapäi hulpida.
„Normaalselt.“
Õnneks
Paul taipab mu tõredust ega päri rohkem midagi, vaid käivitab auto
ja suunab selle hõredasse liiklusvoogu. Mehe hingeõhust kahtlustan,
et ta on pisut võtnud, aga võimalik ka, et eksin. Alles hulga aja
pärast märkan, et me ei lähegi koju, vaid oleme teel mingisse
mulle esmapilgul tundmatusse linnaossa. Üksteise kõrval küürakil
külitavad puumajad mõjuvad süngete ja tontlikena, trepikojauste
avatud suud hingavad meie suunas oma kooljalehka ja elu vaevast
määrdunud aknad teevad mulle külma kirega silma. Taipan, et oleme
kusagil Kalamaja kandis.
„Mõtlesin,
et viin su kohvikusse,“ täpsustab Paul mu küsiva pilgu peale.
„Sulle ikka meeldis vahel siin käia.“
Mu
kaasa võltsvagadus süütab minus vaenulõkke. Pelk mõtegi sellest,
nagu võiks mingi tühine koogitükk mu vermeis meeltele plaastrina
mõjuda, näib naeruväärne. Aga siiski lasen end trepist üles
juhtida, akna alla istuma suruda, rüüpan maitset tundmata leiget
vett, milles hulbib mingi ebamäärane teepuru, uuristan ajaviiteks
mustsõstrakoogi sisse tunnelit ja kuulan Pauli. Õigemini, teen näo,
nagu kuulaksin Pauli. Tean, et mul tuleb see hästi välja, sest Paul
innustub üha enam rääkima neist aegadest, mis kunagi olid.
Vaeseke. Meil oleks viimane aeg lahku minna.
Foto pärit veebiavarustest.
Foto pärit veebiavarustest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar