Ilmunud on novell "Nagu vaskuss päikesepaistes"

Postitan tutvustuseks katkendi oma värskelt ilmunud novellist "Nagu vaskuss päikesepaistes." Täismahus loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" augustinumbrist. Lisaks ilmus samas numbris minust ka pisuke persoonilugu ning valik mu luuleloomingu paremikust.

Laupäev, kirgas soojus, ei ühtegi pilve.

Vaikoga koos väljas käimine kuulub kahtlemata mu meelierutavaimate hetkede hulka. Võib-olla just seepärast, et näen ta pilgust, kuidas tema silmad ahmivad vargsi endasse mu noorust, mu tuules lehvivaid juukseid ja lühikese kleidiserva vallatut lendu. Ma ei ole kade. Mu noorusest jagub vabalt meile mõlemale. Ma soojendan end Vaiko naeratuse paistel nagu vaskuss päikeselaigus, lasen end viia ühest ööklubist teise, osta endale ridamisi kalleid kokteile ega joo neist ühtki lõpuni. Luban tal klammerduda oma noore sooja keha külge ja üritada mitte märgata seda pisut meeleheitlikku helki ta silmis, mis seal valvsuse kadudes ajuti võimust võtab. Ma ei oska seda sõnadesse panna, seda enam, et ta varjab seda hästi. Vahel tahaksin spontaanselt ümber ta lihaselise kaela põimuda ja talle kõrva hingata, et ärgu põdegu, pole ta minu jaoks vana ühti. Mulle, isata kasvanud tütrele, kelle ema vahetas mehi nagu sokke, meeldibki eelkõige küpsus, elutarkus ja stabiilsus. Tema kindlad soojad käed, mis teavad alati, mida ja kuidas nad peavad tegutsema. Siiski olen vait, kuna Vaiko pole mees, kes vajaks julgustamist või õlale patsutamist.

Kolmapäev, jätkuv soojus.

Täna tõi Vaiko mulle lilli. Terve sületäie õrnroosasid nelke. Kuigi mulle ei meeldi nelgid, täidab nende magus lõhn tervet elamist ja tekitab minus kummalise õnneseguse olemise. Panen vaasi madalale raamaturiiulile, sealt paistab rõõmus roosa värvilaik kõikjale kätte.

Mulle meeldivad Vaiko raamatud. Tal on neid palju ja enamik võõrkeelsed. Mõistagi on ta mu raamatupoe lemmikklient, kelle sügav silmavaade mu juba ukselävelt hingetuks võtab. Mulle meeldib ta peopesade pehme nahk, tema peene suvepintsaku sametine lõhn. Mu lemmikloetellu kuulub sada tillukest pisiasja, mis Vaiko minu jaoks armsaks teevad. Näiteks see, kuidas ta töölt tulles oma nahkse portfelli põrandale poetab ja sõrmedega läbi juuste libistab. Loetelust, mis mulle Vaiko juures sümpatiseerib, saaks kahtlemata terve raamatupikkuse nimekirja. Mis teda minu juures köidab, peale mu nooruse muidugi, jääb mulle pisut ebaselgeks, aga ma ei kiirusta temalt aru pärima. Hea on teada, et meil on lõputult ühist aega – nii ta mulle ütles –, ja varem või hiljem selgub tõde niikuinii. Ma ei tea kedagi, kelle maailm oleks nii kindlapiiriliselt paigas, nõnda rahulik ja tasakaalukas. Ma lihtsalt loodan, et mu napp elukogemus kõige selle kõrval liiga niru ei näi.

Laupäev, pilves, selgimistega.

Käisime minu ema juures. Kõigest sellest jäi mulle hinge pisut kibe mekk. Esiotsa puiklesin kategooriliselt vastu, sest teadsin ette, et sellest ei tule midagi head. Kuid Vaiko tahtis minna ja lõpuks andsin järele. Ema pidas end naeruväärselt kohatult üleval, sattus Vaikot nähes otsekohe tobedasse elevusse ja lasi lendu terve traktaadi sobimatuid lauseid, mis panid mu punastama ning oma tahumatut esivanemat sisimas needma. Mu ema ei peaks üritama nalja visata, kuna see kukub tal täiesti ebanormaalselt välja. Mõistagi pole tal minu arvamusest sooja ega külma ja ta üritab alati, millal iganes võimalus avaneb.

„Kullake, ta on sul ju nii tšiki-briki!“ sädistas emps hingetuna, kui oli mu korraks Vaikost eemale tirinud, mind ahne pilguga vahtinud ja mu uutele atlass-kingadele apelsinimahla tilgutanud.

Ema nägi välja võimatu nagu ikka – beebiroosa liibuv pluus, tökatmustaks võõbatud ripsmed ja erepunane suu. Sellegipoolest on ta kadestamisväärselt heas vormis, kuigi ei liiguta selleks lillegi. Tema vänget parfüümilehka haistes tundsin kerget ärritust pinnale kerkimas.

„On ta rikas kah?“ järgnes uus küsimus.
Rebisin salvrätirullist tükikese ja üritasin kingi puhastada. See ei andnud paraku mingit tulemust ja mul hakkas tõsiselt kahju sajast eurost, mida oma jalavarjude eest loovutada olin raatsinud.

„On see oluline?“ nähvasin ja tundsin masendust ema harjumuse pärast kõik rahasse ümber arvutada.

Ema haakus mu käsivarre külge nagu pagasitäis elutarkust ja lausus sõbrannatseval toonil:

„Vanad mehed, kas tead, neil on omad jamad. Potentsiprobleemid ja nii edasi. Aga kui sa oled kannatlik, siis…“

„Ära muretse, küll ma olen. Pigem on kannatlikkus see voorus, mida sina võiks ajaviiteks harjutada,“ katkestasin kannatusepiire ületava jutuajamise ja lippasin tagasi oma päästeankru juurde, kes mulle elutoadiivanilt vastu naeratas.

Neljapäev, hallid pilvelaamad.

Mariinale oli Vaiko esimesest silmapilgust antipaatne. Kuigi Vaiko pidas end üleval laitmatult ja härrasmehelikult nagu alati, sain otsekohe aru, et mittemeeldimine on vastastikune. Minu pärimise peale, mis siis konkreetselt tema meelest viltu on, ei andnud Mariina hiljemgi mingit selget vastust.

„Sinu elu, ise tead,“ võttis ta lühidalt kokku veerandtunnise kohtumise Selveri parklas, kui me kogemata kolmekesi kokku trehvasime, viisakusväljendeid vahetasime ja end pisut ebamugavalt tundsime. „Ole selle tüübiga lihtsalt ettevaatlik. Kui sind on vallanud arvamus, et oled leidnud isa ja meessõbra ühes isikus, siis pigem mõtle korra veel.“