Kärdla kohvikutepäev 2013

Meeleolukilde Kärdlas toimunud seitsmendalt kohvikutepäevalt.

Valge pitsist päevakübar väraval, mille sai presidendiproualt kingiks iga ühepäevakohvikupidaja, teatab kõigile kohvihuvilistele, et võib lahkesti aeda astuda ning leti juures küpsetiste valikust endale meelepärast välja valida.

Kohvikutepäeva pidulik avamine linnavalitsuse hoone ees.

Linnapea ja presidendipaar kuulutavad seitsmenda kohvikutepäeva avatuks.

"Algne plaan oli avada üheks päevaks Kärdla ilusad aiad, ent idee hakkas iseenesest arenema ning nüüdseks on üritus laienenud juba ka väljapoole saart. Nõnda juhtub ikka, kui avad oma südame ja kodu külalistele," räägib Evelin Ilves.

Meeldejääv kingitus Bella Rosa kohvikupidajale. Selles aias on igal kohvikutepäeval kõige rohkem tunglemist, laval astuvad üles noorukesed artistid, letid on lookas heast paremast ning aed ise näeb rooside ja ilupõõsastega väga kaunis välja.

Avatud on viisteist ühepäevakohvikut, neist igaüks pisut erisuguse suunitlusega. Staadionil saab lisaks kohvi joomisele ja koogi söömisele ka oma füüsilisi võimeid proovile panna, teises peale liköörikommi söömist alkomeetrisse puhuda, kolmandas tulistel sütel kõndida, neljandas saada ammendav info erinevatest kohvisortidest, viiendas karu- ja hunditopise juures pilti teha. 

Vanamoelise kohviveskiga kohvi jahvatamine kuulub kohvikutepäeva avamise traditsiooni juurde.

.

Kärdla keskväljak on inimesi nõnda tihedasti täis tipitud, et liikumisruumi on raske leida. Päike lõõskab pilvitus siresinises taevas ja sooja on 25C ringis. Asfalt sulab ning õhus on käega katsutavat elevust.

  

Uhked hobukaarikud teevad väljakuesisel tiiru ning mõni väledam pealtvaataja saab võimaluse isegi kaasa sõita. 

Suvine lillekompositsioon väravapostil hetkel augustikuises aias õitsevatest taimedest.

Pildistamiseks sobivaid hetki otsides taipan õige kiiresti, et kõige rohkem näeb istudes ja rahvamassil endast mööda voolata lastes. Päevasoe puupink tundub istumise all mõnus, paadikuurist kostab meeleolukat muusikat ja merelt hoovab sooja soolast õhku.

Minust voorib mööda pikkades kirjudes kleitides suurteks lilledeks kehastunud daame, lapsekärusid lükkavaid neoonvärvilistes pluusides piigasid ja longib lömmisninalisi, kõikvõimaliku karvastikuvärviga mopse, kes näivad hetkel mingi iseäranis populaarne tõug olevat.
Lillepoe ees on koha sisse võtnud puhkpilliorkester. 

Vana muusikakooli sisemuses on varjul hubane vanamoeline kohvik. Nurgas laiutab pleekinud vaarikakarva tigudiivan, avatud akende ees lehvivad pitskardinad ning võlvitud kaaruksega keldritaolises pisikeses tagaruumis helendab ekraan, millel vahelduvad Toomas Kokovkini mustvalged kunstifotod vaheldumisi Ave Alavainu luulega. Ootamatult avastatud kunstielamus on niivõrd meeldiv, et istun nurgas nukralt hüljatuna seisvale puupingile ning jään hulgaks ajaks vaatama.

Kunstipäraselt maalitud kohvikusilt Pika Maja seinal.
Lisaks kohvijoomisele on kohvikukülastajail võimalus ka maalinäitust külastada.

Üks kaunima vaatega turistide meelis-istumiskohti Rannapaargu restoran, kus näeb avaratest akendest otse merele ja mille katusel toimuvad vahel vabaõhukontserdid.
Rannas süüdatakse õhtuti lõke, nagu kestaks jaanipäev suvi läbi. 

Rannapaargu avarale õuele on tekkinud diivanid ja muud istumiskohad, kus end mugavalt tunda, päikesel küpsetada lasta, muusikat kuulata ja soovi korral isegi massööri teenust kasutada.

Mina oma lõuna-eesti päritoluga jäin ajupuule maalitud kohvikusildi tõlgendamise juures isegi pisut kimpu.

Mereäärses kohvikus pakutakse angerjasuppi, mille tahtjate järjekord venib lookleva maona kaugusse.
"Vanasti oli kohvik ikka koogi söömise ja kohvi joomise paik," kuulen endast mööduvate prouade porinat. Siiski ei näi kohvikukülastajad sama meelt olevat, kuna kuumas katlas väheneb tulikuum leem kibekiiresti. 

Nobedasti valmiva Kärdla sadama territooriumile on siginenud pikad puupingid, millel õilmitsevad plekkämbritesse surutud sügiselõhnalised, alles nuppus krüsanteemid. Esmapilgul võib näida, nagu oleks tegemist Pentaxi reklaamiga, kuigi tegelikkuses on tegu kõigest ühe meeleoluka hetkega. :)

"Kui suured need vähid on?" uurib üks kohvikukülastajaist ja kratsib viieeurose hinna ees kukalt.

"Kohe näitan," lubab lahke müüjapiiga ja tuleb hetke pärast tagasi papptaldrikuga, millel läigib priske punasõraline vee-elanik.

Kaatris loksuvad lõbusõidualdid turistid ja kuulavad valge habemega meremehe pajatusi.

Taamal paistab tänu vastavatud ujumissillale üks eelistatumaid supluskohti. Merevesi on 23C ringis ning vees hõljuvad augustikuule omaselt roosasid sülte meenutavad millimallikad. 

Bella Rosa roosikohvik, mille madalaks trambitud muruplatsil ei leidu õieti liikumisruumigi. Aias, improviseeritud laval astuvad üksteise järel üles noorukesed artistid, täites iluaia maheda meeloluka muusikaga. 








Ühel letil märkan müügil suurte kimpudena musta ja valget villast lõnga, mille maalähedane lõhn, mis on justkui segu kõigest soojast, turvalisest ja külalislahkest, mida sisaldab Hiiumaa, on omaette elamus.

Samuti annavad ootamatu dekoratiivse kunstielamuse vette puistatud ereoranžid astelpajumarjad. 

Taaskasutuskaupluse Moe Muusa omanik laotab letile laiali oma kauba ning pakub lisaks lahkesti jumestus- ja muid iluteenuseid.
Meeleolukat hetke proovib fotoobjektiivi püüda fotograaf Toomas Kokovkin.

"Kala sai otsa ja järjerjekord samuti, justkui oleks täpselt arvestanud," naerab kalda ääres loksuvas paadist mereande müütav noormees.
Staadionil märkan otse Eesti lipu taustal poseerivat isikupärast eri nahavärviga paari.








Üle aia on kaunistuseks veetud värvilised palakat, pakutakse eksootilisi maitseelamusi ning igas aiasopis istub või lesib pikkadel triibulistel kaltsuvaipadel keegi. 
Kohvikumelu jätkub varaste hommikutundideni, mil laudadel süüdatakse küünlad ning kohale vantsib vahvalt volüümikas naisdiskor Black Mama, kes sütitab rahva rütmikate lugudega ja tants ning melu kestab varaste hommikutundideni.