KIIRI SAARe loominguline ajaraamat VIHMA HÄÄL: detsember 2018

kolmapäev, 26. detsember 2018

Üks päikeseline aastalõpu pärastlõuna

teisipäev, 25. detsember 2018

Valmimas on ajakirja veebruarilugu

Pikast pühadeaegsest puhkusest sai teadlikult mõned hetked näpistatud ja alustatud veebruariloo kirjutamisega. Siis on uue aasta alul kohe toimetusele midagi trükki pakkuda. Põhimõtteliselt sai lugu paari päevaga enam-vähem valmis, veel on vaja leida novellile sobiv pealkiri ning kirjutada lõpusüžee.

Seekord on vaatluse all ühe kärgpere lugu. Noor naine armub endast palju vanemasse mehesse, kellel on selja taga neli kooselu ja varasematest abieludest kaks last, üks neist keerulises teismeeas ja teine tubli algkoolilaps. Tegemist tuleb üpris keeruka suhtekolmnurgaga, kuna vihane eksnaine on veendunud, et kõigi halbade asjade põhjustaja tema elus on tema endise mehe uus elukaaslane ning kasutab ära iga võimaluse, et noorikule kaikaid kodaraisse loopida.
Siit kerkibki küsimus: kes vastutab meie õnne eest? On´s meie hädades ja käest lastud võimalustes ning oskamatuses suhteid hoida alati süüdi keegi kolmas?

Pilt; internet

pühapäev, 23. detsember 2018

Jutuke minu lasteraamatust "Maailma parim dingo"

Illustraator: Ruudu Remmelgas

Kui sul pole veel toredat jõulukingitust oma lugemishuvilisele lapsele, siis selleks sobiks suurepäraselt raamat! Tutvustuseks jutuke minu eelmisel aastal ilmunud lasteraamatust "Maailma parim dingo". Raamatu andis välja kirjastus Argo ja see on leitav üle Eesti nii Rahva Raamatu kui Apollo raamatumüügiketist, igati soodsa hinnaga!

NOKKLOOM NIINA TEAB KÕIGE PAREMINI

Nokkloom Niinat tundis tema kodukandis peaaegu iga loom. Mitte ainult tema naljaka lapiku nokataolise nina ja vahvate lestajalgade pärast, vaid eelkõige sellepärast, et nokkloom Niina oli hirmus tark ja teadis kõike kõige paremini. Vähemasti nii loomad arvasid.

Tegelikult päris nõnda see siiski ei olnud. Aga kuna täit tõde oma tarkuse kohta teadis ainult Niina ise, polnud sellest suurt lugu. Parem ikka tark välja paista kui rumal näida. Olgu siis selle arunatukesega sedaviisi, nagu parasjagu on.

„Mis ilm on homme?“ küsis nokkloom Niinalt känguru Kalle. Ta tahtis oma aeda uut võrkkiike üles riputada, aga kartis, et vihm teeb kalli katteriide märjaks.

Nokkloom Niina vaatas tähtsalt taevasse ja teatas: „Homme paistab päike!“

Kuna Austraalias paistabki suveperioodil enamasti päike, läks muidugi ka Niina ennustus täppi. Tuligi ilus ilm ja känguru Kalle võis oma uue võrkkiige muretult õue viia, puu külge riputada ja loomalapsi hilisõhtuni kiigutada, ilma et üksainuski pilvetups oleks üle taeva libisenud.

„Milline kleit mulle paremini sobib, punane või sinine?“ tahtis sipelgasiil Sille teada. Sipelgasiil Sille vanaemal oli tulemas tähtis sünnipäev ja sinna ei saanud tavaliste koduriietega minna. Kuna Sille ise otsusele ei jõudnud, läks ta Niinalt nõu küsima.

Niina vaatas kleidid üle ja ütles kõhklematult: „Sinine.“

Sillele endale meeldis rohkem küll punane kleit, aga kuna Niina nii arvas, siis nõnda ka jäi. Sille läks peole sinises kleidis, olgugi, et see oli seljas natuke ebamugav, kuna okkad kippusid liiga avarast kleidikaelusest välja turritama, ja üleüldse nägi ta riietatult välja nagu nõelapadi.

Peagi juhtus nõnda, et ühtegi tähtsamat otsust ei võetud vastu enne, kui nokkloom Niina oli sellele oma heakskiidu andnud.

„Õunad või apelsinid? Kirsimoos või melonitarretis? Juust või viinerid? Laupäev või pühapäev? Suur või väike? Vasakule või paremale?“ küsiti temalt alatasa.

Niinale selline asi mõistagi meeldis. Ajapikku läks ta üha enam tähtsust täis. Kulm kortsus, jäi ta ennast ühel hommikul peeglist silmitsema ja ütles: „Üks korralik kullast käekell kulub mulle hädasti ära. See annab mulle iga kell tähtsust juurde.“

Nokkloom Niina läks poodi ja ostiski pikemalt mõtlemata kõige uhkema käekella, mis müügil oli. Kell oli väga kallis ja kippus loiva pealt ühtepuhku maha libisema, aga Niina arvas, et sellest pole lugu. Peaasi, et teised taipavad, et ta on metsa kõige tähtsam loom.

Metsarahvas vaatas kellale võõriti ja ega enamik neist aru saanudki, millega täpselt tegu.

„Kas selle… ee… sinu uue asjandusega saab kohvi keeta?“ küsis koaala Karla, kes oli alati huvitatud maitseelamustest.

„Ei saa,“ ütles nokkloom Niina.

„Saia röstida?“

„Muidugi mitte!“

„Aga siis vähemasti selgagi sügada?“ sekkus känguru Kalle.

„Ei saa seda ka,“ ärritus nokkloom Niina teiste rumaluse peale.

„Siis pole see tilbendus suuremat väärt,“ arvas Kalle, kelle selg alailma sügeles.

Aga Niina oli ikkagi rahul. Kell sätendas ilusasti ja kuigi nokkloom numbreid ei tundnud, meeldis talle vaadata, kuidas osutid tasapisi edasi liiguvad.

Paari päeva pärast tundus nokkloom Niinale, et ainult kellast jääb enda tähtsuse rõhutamiseks väheseks. „Kingi oleks vaja,“ ümises ta endamisi peegli ees. „Ei kõlba mul kuidagi paljajalu ringi paterdada! Kõik peened prouad kannavad kingi.“

Kingadega aga tekkis märksa suurem probleem kui kellaga. Kingapoes polnud tema laiade lestajalgade jaoks ühtegi sobivat numbrit võtta. Lõpuks tõi Niina turtsakuse peale pisut ähmi läinud müüjanna talle lillelised kalossid, mis jalas küll natuke loksusid, aga ajasid asja enam-vähem ära. Mõnusalt vees sulistada nokkloom Niina nüüd enam harjumatute jalavarjude tõttu ei saanud, kuna ta ei raatsinud kalosse hetkekski jalast ära võtta. Kuid Niina arvas, et saab selletagi hakkama.

„Vaja mul sinna vette üldse ronida,“ arvas ta. „Kõige tähtsam on, et teised näeksid, kui ilus ja tähtis ma olen! Küll siis mõistab igaüks, et mina tean kõike kõige paremini!“

Nokkloom Niina looberdas kalossidega reipalt mööda metsarada ja püüdis võimalikult tähtis välja näha.

„Kas tal õitsevad lilled varvaste vahel?“ imestasid metsaloomad isekeskis ja kihistasid naerda, kuid otse küsima keegi minna muidugi ei söandanud.

Mõne aja pärast vaatas nokkloom Niina oma maja urgu ja arvas: „Kuna mina olen metsas kõige ilusam, tähtsam ja targem, ei passi mul enam sihukeses osmikus elada! Ma tahan uut kodu!“

Seda polnud aga kusagilt võtta. Igal loomal oli enda mõnus pesake ja ei olnud ühtegi vaba eluaset.

„Peame talle maja ehitama,“ jõudsid loomad otsusele. „Kui me Niina ära pahandame, kes siis meile ütleb, mida me peame tegema, kui me ise ei tea?“

Sellega oldi üksmeelselt nõus. Appi tulid kõik, kes vähegi jaksasid – tassisid mulda, ladusid kive, vooderdasid seina ja panid katuse peale. Niina uus maja sai vägev. Sellel oli kaks korrust, palju aknaid, rõdusid ning treppe. Vombatitüdruk Virve istutas Niinale isegi lilled rõdukasti. Kellelgi polnud nii uhket elamist. Niina kolis oma lapsukestega sisse ja pakatas rahulolust. Nõugi andis palju lahkema meelega kui varem. Enamasti siis, kui seda ei küsitud.

„See roheline plank ei sobi kohe kuidagi,“ avaldas ta arvamust, kui märkas vombat Villut aeda võõpamas. „Kuidas sa küll nii rumal oled, et seda ei näe?“

Villu ehmatas ja pillas pintsli käest. „Ma… ma…“ kogeles ta ainult.

„Kollane on palju parem,“ noogutas Niina kõiketeadvalt pead. „Täpipealt see, mis vaja.“ Õnnetu Villu lentsis poodi uut värvi ostma ja nägi terve järgmise päeva vaeva, et roheline värv kollasega katta, kuna aed oli juba peaaegu värvitud ja parandamist palju.

„Need peenrad sobivad hoopis sinna kirsiheki kõrvale, mitte õunaaeda, rumaluke,“ targutas Niina jälle, kui nägi koaala Karlat aias rassimas. „Midagi sa ka ei oska!“

Karla küll torises veidi, aga kattis kaevatud kohad murumätastega kinni ja kolis sõnagi lausumata soovitatud kohta ümber. Kirsipuude all oli muld kruusane ja juurikaid täis. Peenra kaevamisest ei tulnud midagi välja, aga Niinale Karla seda muidugi ütlema minna ei tihanud.

Pikapeale hakkas Niina ninatarkus kõiki ärritama. Kui loomad eemalt Niinat tulemas nägid, peitsid nad end kibekiiresti ära või ruttasid mööda ja tegid näo, nagu poleks neil hetkegi mahti temaga rääkida.

„Huvitav, kuhu kõik need lollpead küll kadunud on?“ imestas Niina, kui tuli jälle tavapärast jalutuskäiku tegema, lootuses kellelegi õpetussõnu jagada. „Keegi oma peaga ju mõeldud ei saa, muudkui nõusta ja aita!“ Ega ta sellest aru ei saanudki, miks loomad teda vältima hakkasid. Kedagi kohtamata hakkas Niinal pikapeale igav. Kalossid hõõrusid, kell vupsas muudkui loiva pealt maha ja pidi paaril korral äärepealt äragi kaduma. Kogu jahmerdamine hakkas lõpuks nokklooma hirmsasti tüütama. Tujutult kõmpis Niina koju tagasi.

Suures majas elada oli tore. Nokkloom Niina kõndis toast tuppa ja imetles akendest avanevat vaadet. Isegi tuju muutus jälle heaks. Kuid peagi selgus, et majas elamise jaoks oli Niina üpriski eluvõõras. Tal ei tulnud suures pehmes voodis kuidagi und, kuna hing igatses sooja mudase küljealuse järele. Varsti hakkas veekraan tilkuma. Ehmunud Niina püüdis leket käterättidega peatada, aga sellest polnud kasu. Vett purskas nagu purskkaevust.

„Hei, sina seal! Tule appi! Mul on köögis leke!“ kamandas nokkloom Niina koaala Karlat, kes parajasti tema majast möödus. Kuid Karla oli ikka veel pahane, et Niina oli tal soovitanud peenra halba kohta rajada.

„Ma ei oska,“ pobises Karla mokaotsast, lõi pilgu maha, vaevumata kraani vaatamagi tulema. „Ise sa ju ütled alatasa, et ma kõlba millekski. Miks siis üldse proovida?“

„Totakas!“ vihastas Niina veel rohkem. „Kasutu karvasaba!“

Karla ainult muigas ja lentsis minema.

Vesi muudkui uputas ja lõpuks nägi Niina maja välja nagu suur tiik. Nokkloomalapsed muidugi rõõmustasid, sest nüüd võisid nad otse voodist vettehüppeid sooritada. Niina aga vajus üha enam mossi. Lillelised kalossid valgusid vett täis ja nendega oli raske lirtsuvatel ja lainetavatel põrandatel käia. Järgmisel päeval hakkas katusel midagi kolisema. Niina kartis kõrgust ega hakanud igaks juhuks üles ronima. Selle asemel palus ta appi vombat Villut, kes poe poole tõttas.

„Mul on majal paar katusekivi lahti,“ hädaldas Niina. „Tule aita need paika panna!“

Vombat Villu kratsis pikalt kukalt ja sõnas siis: „Ei mina tea, kuidas see käib. Ise ju ütled, et ma olen rumal. Aga rumal ei peagi õnneks midagi oskama!“

„Hädavares!“ kurjustas Niina ja tõmbas pahase kolksuga akna kinni.

Lõpuks viis tuul nokkloom Niina majal katuse pealt. Nukralt vaatas Niina, kuidas katusekivid üksteise järel nagu puulehed minema lendasid.

„Ah, pole lugu,“ otsustas ta siis. „Ongi tore, saab voodist tähti vaadata ja magades paitab pehme tuuleke.“

Esiotsa nõnda oligi. Kuid kui algas vihmaperiood, hakkas nokkloom Niina maja vähehaaval laiali lagunema ja olemine läks õige räbalaks. Riiulitelt tilkus vihmavett, tapeet ligunes seintelt lahti ja voodist sai järveke.

Lõpuks sai Niinal mõõt täis.

„Aitab!“ käratas ta.

Veest nõretavad lapsed jätsid müramise järele. „Mis on, emme?“ uurisid nad.

„Ilus ja uhke olla on väga tüütu! Jätke see endale alatiseks meelde!“

Niina viskas kalossid jalast, võttis oma lapsed ja kolis oma endisesse elupaika jõekaldale tagasi. Seal võisid nad hommikust õhtuni mudas kaevata ja vees sulistada ega pidanud enam mitte kunagi muretsema torujuhtmete, katusekivide ega muu tähtsusetu pärast. Kullast kella, mis tal veeuputusest suurivaevu päästa oli õnnestunud, riputas Niina puuoksa külge kõlkuma. Seda oli niisamagi ilus vaadata.

Eeltutvustav katkend jaanuaris ilmuvast lühiloost "Minu talved"

Ühel talvel sai oldud Saaremaal. Keskväljakut ehtis hiigelsuur lopsakas kuusk, mille sümpaatne maitsekas ilu mõjus meeliülendavana. Jälle oli palju lund, kuid paksu lumekihi all varitses jalakäijaid salalik jää, mistõttu tuli püstipüsimiseks sõbrannat igaks juhuks kramplikult käevangus hoida. Nii me siis kõndisime ja libisesime, õnneks vaheldumisi, muidu oleksime tõepoolest koos kukkunud. Tore oli see uue avastamise elevus, sest naabersaarel viimati viibimisest oli möödas terve igavik. Õhus lendles villpehmeid räitsakaid ja me ise, rõõmsad ja õnnelikud, uue avastamise õhinas, kulgesime läbi kõige selle. Ostsime kaubamajast peaaegu ühesugused, sarnasest materjalist sallid – mina heleroosa tupsulise, tema tumevioletse ja koheva ning neid kaunistuseks kaela ümber mähkides tundsime seletamatut ühtekuuluvustunnet. Õhtul ootas enneolematu spaaelamus. Klaaskatuselt rabises paiguti lund, mida vaatasime luksuslikust soojast, rooside järele lõhnavast veest ning hiljem sai end, ujumisest rammetuina, soojendada soojadel kivitoolidel.

Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarinumbris.
Pilt: internet

laupäev, 22. detsember 2018

Aasta 2018 loominguline ja põgus eraeluline kokkuvõte

Nagu igal aastalõpul, on ilmselt ka seekord paslik teha mingisugune loominguline kokkuvõte, või siis lihtsalt aastakokkuvõte ja heita põgus pilk möödunule. Traditsioonilisest Hiiumaa jõululaadast mul sedapuhku pilte teile vaatamiseks pakkuda polegi, kuna täpselt sellele ajale langes jõulueelne reis Tallinnasse. Kärdla jõululaadalt sai korraks küll läbi lennatud, mekkimaks nõgesemarmelaadi ja kodusooja karaskit, lisaks paitasin udupehmeid alpakavillast mütse, millest ma kunagi niisama mööda ei saa ja jäin pikemalt pidama kaunikujulist kohalikku keraamikat pakkuva leti ette, aga mahti pikemalt aega maha võtta ning pilte teha polnud. Seega pakun blogi vahendusel vaatamiseks hoopis kahe Tallinna jõululaada pilte. Eks see linnalaat oli omal moel täitsa tore ja teistmoodi vaheldus, mille väisamine oli juba ammu plaanis. Aastatagune Tallinna käsitöölaat oli väga äge, praegune jäi minu jaoks pisut lahjaks.

Aastast endast aga... ei olnud kokkuvõtvalt eriti hea. Kuigi, mis üldse on hea aasta kriteerium? See, kas õnnestub mõni raamat välja anda? Loomingulises mõttes võib-olla küll. Kuid eraeluliselt? Vaevalt.
Ühtegi uut raamatut minult aastanumbriga 2018 ei ilmunud, aga ega ma kuigi palavikuliselt selle poole ei püüelnudki. Kaks käsikirja said selle aastanumbri sees küll varakult valmis ja avaldamisküpseks, seega tegin selleks omalt poolt justkui kõik. Aga kiire ja erinevate tegemiste alla kuhjumine on vahel iseloomulik ka kirjastajatele, mitte ainult kirjanikele. Ega ma selles mõttes kuigi palavikuliselt muidugi peale ka ei käinud, kuna töö- ja eraelu nõudsid sel aastal väga intensiivselt oma osa, mis tuli endast igal juhul anda. Teisiti lihtsalt ei olnud mõeldavgi. Eks see oli omamoodi ka mu enda sisemine otsus ning veendumus – korraks pikematest projektidest puhata ja teha ainult ajakirjaga koostööd. "Ella Ulrikese kadunud maailm" ilmub uuel aastal, selles osas andis kirjastaja Anne-Mari mulle oma kindla sõna.
Laste loomaraamatu "Ninasarvik Ninni, Lamantiin Lonni ja teised" osas valitseb kahetsusväärne vaikus, selle raamatu kirjastaja eelistab oma tegemistest mulle mitte aru anda. Tuline on ikka see raud, mida ise taod, mõtlen siinkohal kõvera naeratusega ja pean aru, kas mitte alustada selles osas läbirääkimisi hoopis mõne muu kirjastusega. Asjad venivad, aga erilist tahtmist pole ka olnud kellegi kolmanda tegemisi tagant kannustada, seda enam, kui enda tähelepanu on hetkel hoopistükkis mujal, mis on momendil palju-palju olulisem. Nii lihtsalt on. Kõiges korraga intensiivne ja täiel määral panustav olla pole võimalik.

Muus osas...
Võib-olla on isegi hea meel, et see aasta lõpuks läbi on saamas. Tean, et olen endast igakülgselt andnud maksimumi ega oleks rohkem suutnud ega ilmselt osanudki suuta. On olnud seda, mis on tulnud selgeks mõelda ning sedagi, millega leppida. Et lihtsalt on nii nagu on ja alati kõike parandada ei anna. Tõenäoliselt peaksin vahel laskma asjadel lihtsalt omasoodu kulgeda.
Nüüd, mil kõik on teisiti, hakkame me uue reaalsusega juba tasapisi harjuma. Mingisugune käigurada on ühiselt lahti aetud, suund välja valitud ja jääb vaid üle mööda seda kulgeda. Loodetavasti rõõmsamal ning elutervemal moel. Rahuküllast pühadeaega, hääd kaasmaalased. Eks eelkõige ikka pilguheit iseendasse, enne kui teisele turja, eks ole (Vt. fotot). Muidugi on olnud ka head. Elu on ju kirju ja mitmekesine ning sinna mahub igasugust. Aasta jooksul on perre juurde tulnud kaks imetoredat lemmiklooma ning kodus sellevõrra märgatavalt soojem ja parem.

Pilt: internet

Jaanuaris on ilmumas lühilugu "Minu talved"

Polegi enam jäänud kuigi palju aega uue ajakirjanumbri ilmumiseni. Kaugel see uus aastagi enam on. Aeg kaob kummastavalt ruttu. Millest see tuleb, kes seda teab. Päevad lihtsalt lendavad, nagu oleks neil kuhugi kiire.
Jaanuarikuu lugu "Minu talved" ootab lugemist ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarinumbris. Kuna talv tundub sel aastal sedavõrd kauaoodatud ning oma pehmes lumerohkuses ja paarikraadise külmaga nii meeliülendav, otsustasin kirjutada talvest. Täpsemalt, oma varasematest talvedest. Neid on olnud nii ise nägu ja ise tegu ning neid on veedetud väga erinevais paigus. Hakatuseks said kirja lapsepõlvetalved, mil lumerõõm oli mõõtmatult ehe ja kogu ümbritsev kuidagi väga tõeline ning päris.
Sekka on olnud ka hoopis teistsuguseid talvesid. Tallinna-talvesid. Selliseid, mida sai vaadatud kõrge korrusmaja kõledast aknast, mil kõik oli ja jäi pisut võõraks ning ühtäkki polnud miski enam väga päris. Eks kindlasti oli seal ka uut ja head, mis siiski jäi kuidagi kogu üldise kõleduse varju.
Hiiumaa rikkalikud loodusküllased ja rahurohked talved tõid tasapisi kogu linnas kaduma kippunu tagasi. Korraga oli kõike jälle palju - metsa, merd, vaikust, rahu, looduse hingestatud ilu, mida sai lõputult kaamerasse püütud, õdusat privaatsust ja toredat perekesksust. Lumerohkesse Saaremaa talve sai viskutud ühe suuremat sorti seltskonnaga, mis sisaldas külluslikku sooja spaavett, teraapilisi aroomielamusi ja mõnusat sõbra-õlga, mille toel võis valgete räitsakate keskel õdusalt rühkida ning misläbi sai olemine sootuks uued mõõtmed.
Oli ka perekeskne Pärnu talv luksusliku jõulusöömaaja ja peene hotellitoaga, mille piimjad poolläbipaistvad siidkardinad varjasid argipäeva kalgi valguse ja pakkusid korraks unustust igapäevaelu tavalisuse eest. Oli taevatähtedest kootud sein ja saun, kus oli minusuguse pooleldi talisupleja jaoks liiga palav.
Seega, "Minu talved" ootab teid lugema juba jaanuarikuus.

Pilt: internet

neljapäev, 20. detsember 2018

Jõulukingitus iseendale

Tundub kuidagi tähelepanuväärne, et ma mitte kusagilt Tallinnast ei leidnud endale uut ja isikupärast mütsi. Proovides tundusid kõik kuidagi valed. Samamoodi ei jäänud e-poode läbi lapates midagi sellist silma, mis tundunuks õige ja omane. See rõõmus, kaunilt kootud soe näpumeisterlikkus ootas mind hoopis siinsamas, Kärdla käsitööpoes. Varem kudusin-heegeldasin ise peaaegu iga talv, nüüd tahan, et keegi teine mulle teeks, andes ühes sellega tahtmatult ka killukese iseenda soojust kaasa. See on nii tuntav ja rõõmu pakkuv.
Aitäh! Hiiumaal on hea.

Jõuluaegset lugemist: lühilugu "Põhjatuul"

Jõuluaegset lugemist ajakirja "Saatus&Saladused" vahendusel.
Kõigest hetk hiljem, kui olin oma lühiloo ajakirjatoimetusele teele saatnud, välgatas mul, et kõikide otste sõlmimiseks ja efektsema lõpplahenduse saavutamiseks oleksin pidanud lõppu kirjutama veel ühe lühikese lõigu, kuidas Lana linnas esimese asjana suverehvid talviste vastu välja vahetada lasi. Või... juhtus libedal lumisel teel enne pärale jõudmist hoopis muud. Pigem kaldusin isegi arvama, et lugu oleks võinud lõppeda mitte Lana helgemat sorti mõttemõlgutusega, mida tähendusrikast pühade puhul oma lähedastele kinkida, vaid avariiga. Sündmustejada kiskus nagunii vägisi hoopis sinnapoole ja eks vahel ongi nõnda, et suure sisemise surutise ja murekoorma paine all võib nii mõnigi eluliselt oluline asi täiesti meelest minna ning unuda. Dramaatiline lõpplahendus andnuks loole hoopis teise ja märksa mõjusama värvingu.

Aga noh, kätte on jõudmas rõõmu- ja rahuaeg, võib-olla polegi hea idee lõpetada sellisel negatiivsel noodil. Igatahes kerkis tol paari nädala tagusel hetkel mu vaimusilma pilt sellest, kuidas Lana uus ja kallis auto teel äkki vibama hakkab ja juhitavuse kaotab. Õhus lehvivad aegluubis Lana heledad juuksed, silmis sähvib paanika. Käed pööravad meeleheitlikult rooliratast. Kõik keerleb, pöörleb, virvendab, karussellitab filmiliku aeglusega, kuigi tegelikkuses toimub kõik meeletu kiirusega. Auto teeb piruette, libiseb vastassuunavööndisse. Kogu Lana elu, kogu olnu, nii head kui halvad hetked omandavad nende mõne üürikese saatusliku sekundi vältel hoopis teise tähenduse. Suured mured kahanevad imetillukesteks ja tähtsusetuteks. Jääb vaid meeleheitlik ellujäämissoov, tahe tulla sellest kõigest kuidagi välja ja määratu, halvav hirm, et võib-olla, võib-olla läheb hoopistükkis teisiti... Võib-olla jõuab enne lõppu Lanani lohutu teadmine, et nüüd ongi kõik.

Nii võib juhtuda, kui ei hoolita. Kui kurvastusest unustatakse eluliselt elementaarne. Ja lisaks unustatakse iseend, elades vaid selle nimel, et lähedastel oleks hea ning need isegi ei märka, et midagi on valesti.

Talviseid jõulueelseid hetki Tallinnas

Valguspallid hämarale õhtule värvi ja sära lisamas. Eemal tuterdab jõulurong

Kõik on teretulnud ja seda kolme euro eest

Mahedat valgust levitavad dekoratiivküünlad

Pehmed ja purunematud jõuluehted, miks ka mitte

Meeleolu loomiseks mängis bänd, kuigi sõnum läks melus tõttöelda pisut kaduma

Vaade rõdult kauplemiskeskusele. Ehedat käsitööd oli vähe, kuid siiski võis leida omanäolisi kingitusi

Puhkenurk, mida tõenäoliselt mingil hetkel väisab jõuluvana

Hõrk jõulumaiustus seesamiseemnete, aprikooside, mandlite ja rosinatega, mille mekk jääb kauaks meelde. Maailma parim halvaa

Valik dekoratiivseid marmelaade ja martsipane

Pühadedekoratsioon

Laadalt tulles hämardus ja jõuluvalgus sai sellest intensiivsust juurde

Edasi rändasime raekoja platsile jõulumeeleolu otsima ja linnakuuske vaatama

Kõikjal olid tänavad valgustatud, oli külm ja õhk lõhnas magusate mandlite järele. Siin-seal põlesid õueküülad ja oli tõeliselt jõululik

Raekoja jõululaadal tungles hulgaliselt turiste, kaupa oli külluses ja niipalju, kui märkasin, imeodav, kuid liikumisruumi nappis.

Jõulutänav

Raekoja platsil. Pilditegu oli paras katsumus, kuna jõulu- või siis ostupalavikust haaratud rahvas tungles vahetpidamata ringi ja fotograafile ei halastanud keegi.

Rohkesti valgust, kaupa ja inimesi. Mida täpsemalt müüdi, sellesse polnudki väga mahti süveneda. Ilusa sooja mütsi võis näiteks soetada 10 euriku eest.