Hiiu Valla Raamatukogu soovitab: lasteraamat "Maailma parim dingo"

Tutvu Hiiumaal pakutava värske lastekirjandusega. Ka minu uus lasteraamat "Maailma parim dingo" on nüüd saarerahvale kohalikus raamatukogus laenutuseks saadaval!

http://raamatukogu.hiiuvald.ee/laste-uudiskirjandus

Millele keskendud, seda lood

Põhjuse ja tagajärje seadus - mida külvad, seda lõikad
Loomise seadus - millele keskendud, seda lood.
Alandlikkuse seadus - võta vastu see, mis on. Lase minna sellel, mis oli. Tee muutusi selleks, mis tuleb.
Kasvamise seadus - inimese kasvamine saab toimuda igasugustest tingimustest sõltumata.
Vastutuse seadus - su elu on su enda, mitte kellegi teise teha.
Keskendumise seadus - ei ole võimalik keskenduda ühel ja samal ajal kahele erinevale asjale.
Külalislahkuse ja jagamise seadus - isetuses peegelduvad inimese tõelised kavatsused.
Muutumise seadus - kõik kordub seni, kuni õppetund on õpitud ja suund muudetud.
Siin ja praegu olemise seadus - olevik on ainus, mis sul olemas on.
Kannatlikkuse ja vaevatasu seadus - kannatlik meel nopib suurima tasu.
Olulisuse ja inspiratsiooni seadus - parim tasu on see, mis suudab avaldada mõju.


allikas: alkeemia.ee

Kirjanik kui inimloomuse tõlgendamise ekspert

Väidetavalt olla kirjanik inimloomuse lahtitõlgendamise ekspert. Ilmselgelt on see liiga lahke ja natuke ülevõlli hinnang, millest samas ei puudu ka tõetera. Inimestest kirjutamine ja neist mingi emotsionaalse kuvandi loomine ei mõju tõetruult autorite puhul, kes inimloomust üldse ei tunne.
Iga inimene jutustab mingit lugu. Kogu oma olemuse, maneeride, käitumise ja väljenduslaadiga, kogu oma kogemustepagasiga, mille ta elu jooksul omandanud on, jutustab ta tahtmatult ja tihtipeale enesele märkamatult oma isiklikku ning kordumatut lugu. Seda näeb silmadest, kuuleb hääletoonist, märkab isegi läbi stiilieelistuse.
Küllap seetõttu inimesed ja nende seltsis viibimine mulle meeldibki. Tass head taimeteed, tükk šokolaadi ja sinna juurde märkamatult mõni varjatud lugu, mis on enamasti peidus kusagil sootuks mujal kui sõnades. Kuna ma tajun väga intensiivselt, meeldib mulle kogu selles infotulvas viibida enamasti lühiajaliselt. Mingist hetkest alates, kui sõnu ja tundelaengut saab liiga palju, taipan, et hakkan sellest kõigest väsima ja tahan jälle lihtsalt vaikust ning eraldatust.  

Mingist sisemisest eetilisest hoiakust lähtuvalt ei pane ma mulle räägitud lugusid kunagi enda kirjutistesse, inimeste endi lood, mida nad kunagi on mulle usaldanud, puudutavad mu loomingud ainult kaudselt ja aimamisi. Aines novellideks tuleb tihtipeale hoopis mujalt, olles enamasti seotud mingi paiga või sündmusega. Mõni konkreetne inimene võib mind inspireerida küll, kuid sellisel puhul tekitan ma tema tegelaskuju ümber enamasti uue ja väljamõeldud loo, millel on tegelikkusega õige vähe ühist.
"Lood elust endast, jah?" küsitakse vahel. Mis ma siis ütlen? On ja samas ei ole ka. Enamasti on mu novellid kirjutatud nii, nagu oleksid võetud üks-ühele elust, samas on tegu siiski ilukirjanduse, väljamõeldisega. 

Ka minu uue, peatselt ilmuva raamatu - "Tupiktänavas" -  puhul on rõhuasetus suhtedraamal ja inimestetundmisel, mille konteksti moodustab aleviromantika kogu oma olustikuviletsuses ja vargses suurlinnaihaluses. Käsikiri läks üleeilse seisuga trükki ja seda on oodata poe- ja raamatukoguriiulitele kuu või pisut enama pärast.


Pilt: internet

Eeltutvustav katkend peagi ilmuvast novellist "Hetked kohvikarva koeraga"

Midagi selles loos on. Midagi karget, lihtsat ja ehedat. Mida rohkem ma oma uut novelli üle loen, seda rohkem see mulle meeldib. Ja miks ka mitte. Eneseimetlusega pole siinkohal mingit pistmist. Pigem on asi sootuks muus. Ma ei pakuks teile eales midagi, millega ma ise täielikult rahule pole jäänud ja mõistagi peab kirjapandu ka mulle enesele midagi tähendama. Nii palju perfektsionisti minus lugude loojana kindlasti on. 

Mingis mõttes olen ma justkui taaskord viibinud seal, üksipäini rohelises majas keset mittemiskit, saades osa kõigist kirja pandud emotsioonidest. Võib-olla just seetõttu see nii "päris" tundubki. Tänu sellele kõigele tuli aastakümnetetagune, unustusse vajunud viiv mulle jälle harukordselt lähedale. Mitte, et see roheline maja minu jaoks mingi erakordse elumuutva tähendusega oleks, seda mitte. Ma lihtsalt olin seal kunagi, tundsin midagi - lihtsalt kui kõrvalviibija, kes märkab detaile ja salvestab need alateadlikult - ja nüüd kirjutasin sellest. 

Uue nädala hakul võtan ette väikese jalutuskäigu, laskun künkast alla metsa. Kuuskede vahel on jahe ja varjuline. Mitte ainsatki hingelist, ainult mõõtmatu, lohutu vaikus. Pole isegi lindude sädinat kuulda. Kuidas küll inimesed saavad sihukeses väljasurnud paigas elada? Siin pole ju mitte midagi. Mitte kuradima midagi peale näriva lootusetuse ja möödanikku varisenud mälestuste aegadest, mil kõik oli teisiti. Siis, kui oli sovhoosiaeg, töö ja seltsielu. Nüüd moodustab kohaliku kultuurikihi paar tõsiste nägudega vanainimest poejärjekorras, kes peale kauba eest tasumist, pilk maas, nagu oleksid nad vargil käinud, oma teed ruttavad.
Mingid helerohelised taimed õitsetavad hillitsetult mulluse sambla sees tillukesi õisi. Maa näeb mu jalge all välja nagu valge vetruv vaip. Ma polegi kunagi nii ilusat vaipa näinud. Sellist vaipa ei saa ühestki neetud e-poest. Kõnnin veel natuke, kuid siis hakkab mul jahe ja hinge poeb alateadlik hirm, et liiga kaugele minnes võin oma linnainimese logiseva suunatajuga ära eksida. Majade vahel polegi nii keeruline, aga puud on kõik ühesugused.
Tagasiteel tabab mind üllatus. Märkan, et kohvivärvi peni oli mind saatma tulnud. Taibanud, et ta on avastatud, vupsab loom endale tavatu kiirusega puude vahele peitu, küllap ennast ja oma sõltuvat loomust häbenedes.
Õhtul otsustan väikestviisi pidutseda. Toon poest tüki suitsusinki, mille jagan koeraga semulikult pooleks. Keedan kange tee ja poetan sisse sidruniviilu. Koer vaatab mind peaaegu tänulikult. Pakutud rammusa kohvikoore põlgab ta siiski ära. Küllap on selline arutu priiskamine tema vähenõudlikule loomusele liig.
See on hea õhtu. 

Täispikka novelli on oodata uuel kuul ajakirjas "Saatus&Saladused".
Pilt: internet

Minu uuest lasteraamatust on saamas müügihitt

Tänan kõiki, kes minu uue lasteraamatu "Maailma parim dingo" raamatupoest üles leidnud! Teid on muljetavaldavalt palju! Oma uut raamatut müügiedetabelis nii kõrgele trüginuna näha oli mulle tõtt-öelda suur üllatus. Ilus ja rõõmutegev hetk. Aitäh kõigile, kes raamatu sünnile kaasa aitasid, eelkõige kirjastusele Argo! Lõbusat lugemist! Pilt on tehtud Viru Keskuse Rahva Raamatus. 

Foto on pärit siit.

Õhtune aed

Õhtune rahu peale ujumist

Petuuniaid õitsetav õunapuu

Lühiromaan "Maja Mineviku tänaval" on nüüd kuulatav ka helisalvestisena

Üks väga armas viimase aja uudis, mida teiega jagan, on see, et minu lühiromaan, "Maja Mineviku tänaval", mida kirjutades elasin läbi kõikvõimalikke emotsioone alates sügavast kurbusest mõtliku rõõmuni, lugu, mis on ühtaegu minevikku vaatav ja tulevikku väärtustav, on nüüd kuulatav ka helisalvestisena. Inge Henk on talletanud mu lühiromaani tund ja seitseteist minutit kestva helisalvestisena. Võimalusega salvestist kuulata saab tutvuda veebiraamatukogu vahendusel, järgneval lingil:

http://www.veebiraamatukogu.ee/et/item/160441/Maja-Mineviku-t%C3%A4naval/
Inimsuhted -  see jääb alatiseks kestvalt keeruliseks teemaks. On inimesi, keda me ei saa kunagi lõpuni mõistma, kelle käitumise ajendite tagamaid ei ulatu me sõrmeotstegagi kompama, seevastu võib vahel tuge ja troosti leida sealt, kust seda tihtipeale kõige vähem oodata oskame. Väärtustan selle raamatuga inimese ja looma erakordset sidet, mis võib teinekord olla märksa tugevam ja erilisem inimestevahelisest. Mul on siiralt hea meel, kui mu kirjutatu teile samasugust emotsionaalset tuge, äratundmist ja soojust pakub, nagu see pakkus mulle endale seda kirja pannes. 

Kolmanda novellikogumiku materjal täieneb, samuti on ideid järgmiseks lasteraamatuks

Ilma kirjutamiseta justkui ei saagi. Mingi raskesti määratletav vajadus sunnib sel teel üha edasi kulgema, visualiseerima, looma, emotsiooni ja hetkest sündinud ideed sõnadesse valama. Kes seda täpselt teabki, miks. Kas taim teab, mispärast ta sirgub? Kas kirjanik teab, miks ta kirjutab? Sisemise sunni ajel? Armastusest? Harjumusest? Kirest? Eks vist ka tagamaks teatavat sisemist meelerahu, kuna kirjutamine hoiab vaimu värske ja vaimses plaanis elusana, väga elusana kõige muu kõrval, mida argipäev pakub ja mis tihtipeale kaugeltki nii meeliülendav ei pruugi olla. Kirjutamine on omal moel meeldiv põgenemine, teistsuguse ja etema, miks ka mitte huvitavama tegelikkuse loomine. Võimalik, et olen kõigi nende aastaga niivõrd harjunud kirjutama, erinevaid fantaasimaailmu ja suhtemustreid looma, et ei kujutaks elu teistmoodi ettegi. Võimalik, et vajan pidevalt mingisugust uut loomeväljundit, eneseteostusvõimalust. Ma ei ole vaimses plaanis seisev vesi, kohe kindlasti mitte. Järeljätmatult saadab mind edasiliikumise sund, uudsete vaatenurkade leidmine, edasiarengupüüd. Teisiti lihtsalt ei tahakski. Nagu taime kannustab tagant määratlematu sund ja iha sirguda, päikese poole püüelda ja puhkeda, kannustab see inimlooma end kirjapandud sõnade kaudu väljendama, uut väärtust looma.

Vaatasin õhtupoolikul oma failivaru üle ja leidsin, et kolmanda novellikogumiku pooled lood on juba enam-vähem koos. Kuust kuusse olen järjepanu kirjutanud ajakirjas avaldamiseks lugusid ja viimaste novellide paremik, mis kõlbaks talletamiseks raamatu kaante vahele, võiks olla näiteks järgmine:

Naine rongilt
Hetked kohvikarva koeraga
Päikeseloojangul Brestis
Surm tuleb hiilides

Sinine päevalillepärg
Kivisüdamega haldjas

Ma armastasin politseinikku

Mõistagi on ülalmainitu alles algne loetelu, mille järjestus ja isegi pealkirjad võivad veel muutuda. Hetkel tundub mulle, et "Suvi kohvikarva koeraga" kõlab isegi märksa paremini. Samas läheb selle kõigega veel aega, et nimekiri täieneks ja saaks lõplik uute ning alles kirjutamisküpseteks saavate lugude läbi, mida hetkel pole veel olemaski, aga mis kindlasti varem või hiljem olema saavad. Igas kuus üks novell, sellise intervalliga olen harjunud. Alati polegi see muude tegemiste kõrvalt lihtne, kuid siiski teostatav. 
Järgmine plaan kirjutamise osas on arvatavasti see, et kuna juulikuus tekib töövaba nädal, mis on mõistlik otstarbekalt ära kasutada, on siis üpris reaalne alustada lasteraamatu sarja järgmise käsikirjaga Algse idee kohaselt võtan plaani kirjutada Aafrika loomariigist. Võimalikud lõbusate loomalugude tegelased, kellest kaalukausile jääb lõpuks kümmekond, on hetkel järgnevad: lõvi, kaelkirjak, krokodill, gepard, sebra, surikaat, panter, dikdik, impala, leopard, jaanalind, ahv, tüügassiga, jõehobu, okassiga.

Pilt: Kalmer Saar

Varasuvine õiteuputus on algamas

Mõtteid uue lühiromaani "Tupiktänavas" ilmumise eel

Raamatukäsikirjaga on asjad sealmaal, et lähiajal jõuab see trükikotta. Kõnealuse lühiromaani puhul pelgan autorina selle ilmumist varasematest võib-olla kõige enam. Alul tundus ta mulle lihtsalt üks lõbus ja natuke pilkav-pilav kirjatükk, mille najal sai kunagi teatud emotsioone õiga hõlpsalt välja elatud. Mida aeg edasi, seda vähem naljakas see kõik mulle tegelikult tundub. Mine tea, võib-olla on elu oma täiskasvanulikus tõsiduses mu lõpuks kätte saanud, võib-olla ka olen lihtsalt oma arvamust sellest käsikirjast vahepeal muutnud. Siinkohal selgituseks, et tegu pole verivärske kirjutise, vaid mõnede aastate taguse käsikirjaga, mille avaldamisjärg raamatuna sai nüüd lõpuks küpseks. Varem on antud käsikiri ilmunud järjejutuna ajalehes "Hiiu Leht" ja ajakirjas "Saladused". Hiljem, pisut muudetud ja kompaktsemal kujul ka ajakirjas "Saatus&Saladused".

Kaanekujunduse osas ootasin kirjastajalt eelkõige mitte tõsidust, vaid tõsiseltvõetavust. Liiga kerglane joon kujunduses ei ole kohe kindlasti stiil, mida ma oma ilmuvate teoste puhul ootaks. Mida aeg edasi, seda konkreetsemalt ja selgesõnalisemalt õpetavad kogemused oma soove ning tahtmisi väljendama, mis kõik pole alati sugugi lihtne, kuna tegu on erinevate inimeste loomingu ja nägemusega, millesse mul on autorina kombeks lugupidavalt suhtuda. Kaanekujunduse osas suuri muudatusi ei tulnudki, lõpptulemus sai üsna ligilähedane sellele, mida ootasin. Romaani ennast ma ise otseselt tõsiseks ei pea, kuigi see käsitleb üsna otsekoheselt pingelist suhtekriisi, kuid teeb seda samas omamoodi nurga alt, läbi huumoriprisma, pigem naljatlevas, enda üle naervas vormis kui dramaatilises minnalaskmismeeleoluvõtmes.

Et miks ma siis tunnen teatud ebakindlust? Mõistusega võttes peaks ju uue raamatu ilmumine mulle kui autorile olema taaskord siiras rõõm, ehe kordaminek ning tunnustus. Ikkagi juba neljateistkümnes ilukirjandusteos, mis minult mõne aasta jooksul ilmunud! Eks ta seda kahtlemata - kõige muu kõrval - ongi. Küllap kardan natuke lugeja võimalikku paralleelitõmbamist peategelase Piia ja minu enda isiku vahel, kuid samas ei saa ma keelata teil seda tegemast. Lõppeks on tegu siiski ilukirjandusega ja palju selles loos on mind ja mu enda läbielamist, jäägu teie otsustada. Tihtipeale need kõige ausamad ja julgemad raamatud, mille kohta sõbrad ütlevad: "Sa oled hull, kui selle avaldad!", saavadki oma avameelsuses kõige rohkem tunnustust. 

Ilmumas on minu neljateistkümnes ilukirjandusteos, psühholoogiline suhteromaan "Tupiktänavas"

Minu uue lasteraamatu "Maailma parim dingo" esitlus Leevi kodukandimuuseumis

20. mail 2017 toimus üle-eestilise muuseumiöö „Öös on mänge“ raames Põlvamaal, Leevi kodukandimuuseumis muuseumiüritus, kus meenutati kolme põlvkonna lapsepõlvemänge. Samuti toimus minu uue lasteraamatu "Maailma parim dingo" raamatuesitlus. Minu ema, eluaegne emakeele ja kirjanduse õpetaja Aime Raadla, esitleb kõnealusest raamatust mängutemaatilist jutukest taipamatust taipanist Teodorist, kes leidis, et suursugune-olemisest märksa huvitavam on omada palju sõpru ja ühiseid vahvaid ettevõtmisi.

Katkend minu uuest lasteraamatust "Maailma parim dingo"

Juba varasest noorusest paistis taipan Teodor teiste taipanilaste seast silma oma üleüldise taipamatuse poolest. Kõik teised väikesed taipanid teadsid, kuidas üks madu peab käituma, aga taipan Teodor mitte! Ema oli temaga alatasa hädas. Teodori kõige suurem soov oli teiste loomalastega mängida. Millal iganes ta silmas põngerjaid mööda mänguväljakut ringi silkamas, kippus ta nende sekka. Seetõttu sai ta ema käest tihti riielda.

„Ei tohi,“ pahandas taipaniema Tiina. „Sa oled väga mürgine!“

„Miks ei tohi?“ nurises taipanilaps Teodor. „Ma tahan koos sipelgasiilitüdruk Saalega kiikuda.“

„Või kiikuda!“ mühatas taipaniema Tiina. „Ükski taipan ei kiigu mänguväljakul! Sa oled arust ära!“

Teodor läks oma tuppa ja mossitas seal hulk aega. Alles õhtu hakul paotas ta ust ja uuris: „Aga mida siis taipanid teevad?“

„Püsivad peidus. Näevad kuninglikud ja ohtlikud välja. Püüavad hiiri.“

Taipan Teodor liigutas arupidavalt oma pruuni sabaotsa. „Milleks?“ Talle polnud see mõttessegi tulnud, sest kõiksugu pisinärilised olid tema suured lemmikud, kelle toimetamisi oli tore jälgida.

„Hiired on meile söögiks!“

„Mis sa veel välja ei mõtle,“ nurises taipan Teodor. „Hiired on minu sõbrad! Ma tahan hoopis šokolaadi.“

„Taipanid ei söö šokolaadi,“ teatas Tiina otsustava häälega.

„Söövad küll,“ vaidles Teodor vastu ja õngitses sabaotsaga oma tillukese täpilise vesti taskust välja killukese maiust.

„Kust sa selle said?“ riidles ema.

„Saale andis,“ kaitses ennast Teodor. Ta oli šokolaaditükki juba suhu pistmas, kui ema selle temalt ära napsas.

„Magus on mürgihammastele erakordselt halb,“ teatas ema. „Pealegi unustasid sa eile õhtul hambaid pesta!“

„Ma ei taha mürgine olla!“ kriiskas Teodor. „See on nii tobe! Anna mu šokolaad tagasi!“

„Ei anna,“ oli ema otsustavjäi ema endale kindlaks.

„Te kõik olete ühed mõttetud taipanid!“ röökis Teodor, nägu ärritusest punane.

„Me oleme maailma kõige mürgisemad maod,“ teatas taipaniema Tiina uhkelt. „See teeb meid ainulaadseteks. Meid ei tohi isegi jahtida ega küttida! Käitu väärikalt, nagu ühele endast lugupidavale taipanile kohane.“

Kuid väärikas olla oli väga igav. Enamasti tähendas see aralt peidus püsimist ja omaette olemist. See oli Teodori meelest arulage ja täiesti ebavajalik!

Järgmisel päeval sai taipaniema Tiina jälle paraja ehmatuse osaliseks. Tema väike võsuke oli värvilise rannarätiku endale ümber kaela kerinud ja suhises ukse poole nii et tolmujutt taga.

„Kuhu sa lähed?“ oli ema keeletu.

„Ujuma!“ teatas taipan Teodor.

Kui taipaniema Tiinal oleksid olnud käed, oleks ta neid ahastusest kokku löönud. Aga ta sai ainult pead vangutada. „Taipanid ei uju, sa sõgeloom! Pealegi elame me sisemaal ja meie kodukandis pole merd! Sa oled sisemaataipan, mõistad?“

Kuid Teodor ei mõistnud.

„Loomalapsed teavad siin lähedal ühte vahvat tiiki, nad kutsusid mind kaasa. Tiigis pidi ilus roheline vesi olema. Ma tahan seda näha! Ma tahan teada, mis tunne on, kui vesi keha paitab! Nokkloomad ütlesid, et see on väga äge!“

„Sina pole ju nokkloom,“ selgitas taipaniema Tiina kannatlikult. „Sinu asi on püsida väärikalt varjus ja tunda rõõmu, et oled suursugune ja hirmuäratav madu.“

„Ma ei taha olla suursugune,“ vingus taipan Teodor. „Ma tahan, et mul oleks lõbus!“

Ta vingerdas ukseprao vahelt väledalt õue, üle rohelise murulapikese väravani, kus teised loomalapsed juba ootasid.

Tiinal tõusis neid nähes kananahk ihule.

„Kui sa kedagi kogemata hammustad, on jama majas!“ hoiatas ta. „Meie mürk on väga ohtlik! Surmav!“

„Ole mureta, ma ei kavatse kedagi hammustada!“ kaitses end Teodor. „Isegi kogemata mitte. Vaata, kui palju mul sõpru on! Kas pole tore?“

Taipaniema Tiina meelest oli see kummaline. Aia taga seisis lõbus käratsev seltskond, kes tema mürgist lapsukest pikisilmi seiklema ootas. Tema ise ei söandanud eales teiste loomamammadega seltsida, isegi mitte teiste maoprouadega, sest kartis neid hirmutada. Seetõttu oli taipaniema Tiina väga üksildane, kuigi ei teinud sellest suuremat numbrit. Selline oligi taipanite elu ja Tiina talus üksildust väärikalt. Tõtt-öelda oligi ta niiviisi harjunud ega kippunud kurtma. Tiina võttis oma tikkimistöö ja istus terrassile sooja päike kätte.

Teodor tuli tagasi alles õhtu hakul, üleni liivane ja õnnelik.

„Kui ma oleksin teadnud, kui tore on vees, oleksin juba varem suplemist proovinud!“ hõiskas ta juba väravalt.

Taipaniema Tiina tõstis tikkimistöö kohalt silmad ja tõi kuuldavale raske ohke. Tema võsuke oli tõesti erakordselt taipamatu. Ta ise oli päev läbi hoolsalt töötanud ja ilus roosimustriga laualina valmis saanud.

„Oota ainult, kui isa tööreisilt tuleb!“ hoiatas ta. „Tema juba nalja ei mõista!“

Tiina läks tuppa ja sättis uue lina lauale. See sobis sinna hästi ja viivuks tundis taipaniema tehtu üle rahulolu. Siiski varjutas kõiki tema väikeseid igapäevarõõme mure lapse pärast, kes kuidagi sõna kuulata ei tahtnud.

Mis edasi sai, seda saad teada siis, kui soetad endale minu uue lasteraamatu "Maailma parim dingo" kirjastusest Argo. Samuti on mu ilus, värvirõõmsate piltidega lõbus lugemisvara leitav Rahva Raamatu müügiketist või Apollost. 

Minu uue romaani "Tupiktänavas" kaanekujundus on valmimas

Kui nüüd ühiskonnakriitiline lärm kõrvale jätta ja rääkida muust, kuna ma olen harva ühiskonnakriitiline, olgugi, et väga popp on alatasa ja kõikvõimalike erinevate tahkude pealt väita, kuidas teised ikka valesti elavad, aga enamasti ma tõesti ei viitsi, kuna nimetet sõnavahtu on minugi arvamuseta piisavalt, siis...  Tupiktänava kaanekujundus jõuab peagi valmimisjärku. Ühiselt sai otsustatud, et tagakaanele tuleb sedapuhku ka autorit esitlev pilt ning lüheldane loomingu ülevaade. Pikka ei mahu, kuna sisukirjeldus sai niigi pikk ja ega see olegi oluline. Kes tahab täpsemalt teada, oskab guugeldada, ehk. Varasemate raamatute puhul on kaanekujunduse osas sama teed mindud Varraku Kirsipiia-sarja puhul. Pildi ma leidsin, selle ühe ja ainsama, mis enamasti siin-seal on kasutust leidnud, tutvustuse osas said ka sõnad ritta seatud.
Antud foto sulandub hästi kokku raamatu rohekasudulise kaanevärviga. Ja juba õite-õite varsti saab siin keskkonnas näha mu uue romaani kaanekujundust! Rõõmustagem! 

Autorit tutvustav tekst saab olema selline: 

Kiiri Saar on Hiiumaal elav kirjanik, kellelt on ilmunud arvukalt laste- ja noortekirjandust, üks luulekogu ning kaks täiskasvanuile suunatud novellikogumikku. Käesolev romaan on tema neljateistkümnes ilukirjandusteos. Oma loomingulisi tegemisi ja Hiiu olustikku kajastab autor veebipäevikus kiirisaar.blogspot.com

Olemise kunst

Sedapuhku, kui oli kurb, tundsin ma veidral kombel tõmmet teha ühte konkreetset asja. Otsisin üles oma juuniloo "Hetked kohvikarva koeraga" käsikirja ja lugesin selle uuesti üle. Süvenenult ja rahuga, nagu üritaksin oma kirjaridadega taaskohtudes aru saada, mida ma endale selle looga täpsemalt öelda tahtsin.

Kõnealused paigad ja hetked, millest käsikirjas juttu, said laetud mingi omamoodi jõu ning emotsiooniga, millede keskel oli lohutav, rahulik ja hea. Et mitte öelda teraapiline. Umbes samamoodi, nagu selle loo minategelaselgi kesk poolhämarat, läbi vaikuse majesteetlikult mühavat kuusemetsa, mille alustaimestiku moodustas hillitsetult õilmitsev õrnleheroheline jänesekapsavaip. Niimoodi üksipäini seista, nagu tuultest ja keerulistest suhetest räsitud inimmõõdupuu oleviku ja mineviku vahel, peadpööritavas, absoluutses vaikuses, mida kohtab vaid täielikus inimtühjuses ja eraldatuses, on omalaadne kogemus. Jällegi, et mitte öelda elamus. 

Võib-olla ma kirjutangi vahel selleks, et ennast trööstida. Ja kui seesinane sõnateraapia minu puhul toimis, toimib see tõenäoliselt ka teie puhul. Ma ei ole üldse kindel, et mulle meeldib maailmas, kus võidab see, kes omab kõige suuremat kisakoori ja karjub ka ise kõige kõvema (ja koledama) häälega. Või saab aupärjatud see, kes on kirjanikuna täiesti keskpärane, et mitte öelda: ilma igasuguse originaalsuse, keelelise värvikuse ja sõnajõuta, kuid omab õigeid ja kasulikke tutvusi kultuuriringkondades ning kirjarahva seas, kellest siis mõni saab mingil põhjusel motiveeritud kirjutama lennukat raamatuarvustust, veendes viimaks lugejatki, et see sodi on tõesti midagi väärt... Tegelikult meeldib mulle nõndaviisi üha vähem. Igaühest, kes tähti tunneb, ei saa päris kindlasti kirjanikku, isegi, kui ta omas meeles seda poolkaudu ja üha uhkemini on. Olgu ta tuntud vanemate laps, usin tvitterisäutsutaja või kes iganes. Ehe ja kvaliteetne seisab aga viisakalt seina ääres ja ootab paremaid aegu, pidades endaga samal ajal sisevõitlust õppida kõva (ja koleda) häälega lärmama, kuigi kohe üldse ei taha. Aga asi polegi selles. Õigemini, on, õigemini ongi asi kogu maailma pealiskaudsuses ja eksitatud saamises, aga see selleks. See ei peaks olema minu kui autori võitlustander, sest ideaalis peaks autor keskenduma loomingule.

Üha vähem meeldib mulle olukord, et pean oma hinnalist eluenergiat ja aega kulutama mingisugusele mõttetusele, selmet kirjutada. Kirjutada see üks ja ainumas erakordne romaan, mida olen ammuilma teha tahtnud. Mitte, et varasemad vähem väärt oleks, keeleliselt kohe kindlasti mitte, aga loomine teatud edasiminekuta on mõeldamatu.  

Katkendit ma seekord ei pane. Oodake juunilugu ära. Ikka ajakirjas "Saatus&Saladused". Võib-olla, kõnealust valminud käsikirja silmas pidades, olen ma juba õige lähedal sellele, mismoodi ma öelda tahan. Ja eks selle niinimetet kurbusega ole ka nii, et see läheb jälle üle. Ja samas, ega ta peagi, kuna on tänuväärt loometõukejõud. 

Pilt: internet

Liisi Koiksoni emadepäevakontsert Hiiumaal

Võimalik, et olen viimane inimene Eestis, kes polnud mingitel hämaratel oludel seni veel Liisi Koiksoni kontserdil käinud, kuigi tema plaate on suveõhtutel kuulatud omajagu, sai seal nüüd lõpuks ära käidud, seda enam, et see tuli lausa koju (kodusaarele) kätte. Ja tore oli. Nii minu muusika. Sügav, sillerdav ja saladusi täis;  veepinnalt päikesehelki tagasi peegeldav, roovarju peitunud Väike järv, mille kaldad õitsetavad külluslikult suvelilli ja vetevoogude aeglane rahu varjab heitunud kalamaime. Just seda kõike ma kuulsin ning nägin. 

Minu peagi ilmuva suhteromaani "Tupiktänavas" tutvustustekst

Nädala sees valmis minu uue ja samuti peagi ilmuva romaani "Tupiktänavas" sisu tutvustav tagakaanetekst. Nüüd ootan mõnetise põnevusega raamatu esikaanekujunduse lõplikku versiooni, mille teeb Margus Leibak, et seda teiegagi jagada. Raamatu väljaandmise eest seisab hea kirjastaja Anne-Mari Alver ja käsikiri on peagi trükki jõudmas. Suurepärane, et inimestel on jätkuvalt minusse ja mu loomingusse usku. Ikka on armas, kui tullakse juurde, kallistatakse ja öeldakse: "Lugesin su raamatut ja mulle nii meeldis!" Niiviisi juhtub tavaliselt olukorras, mil oskan seda kõige vähem oodata.
Selle käsikirja puhul tekib teil kui lugejail tõenäoliselt uudishimu kõditav küsimus, kas tegemist võib olla autobiograafilise materjaliga. Hetkel jätan teie eksiarvamused ja oletused pisut kiuslikult kummutamata ning soovitan ära oodata ilmuva teose. 

"Tupiktänavas" on lugu hästitoimiva ja pealtnäha õnneliku paarisuhte lahkukasvamisest. Lähikondsete arvates on Pärt ja Piia musterperekond - nad on suurepärased sõbrad ja mõttekaaslased, kellesarnaseid kohtab harva. Kadedatest pilkudest hoolimata tunneb heal elujärjel Piia turvalises abielusadamas mõistva kaasa kõrval salamisi põletavat puudust millestki sootuks enamast.

Ühel hallil tusatujupäeval satub rutiini uppunud naine lugema raamatut, mille erakordsus ajendab teda ühendust võtma autoriga. Vastu ootusi mees vastab ja kirjavahetusest areneb märkamatult kõrvalsuhe. Ühtäkki on Piia elus kuhjaga kirge ja uudsust, värve ning võlu, millest ta vananeva väikelinnaplikana seni vaid vargsi unistada on tihanud. Püüd suhtekolmnurga sasisõlme valutult lahti harutada paiskab naise emotsionaalsesse tupikseisu. Kas sellest leidub üldse väljapääs?


Postituse juures olev foto on illustratiivne ja pärit internetist. 

Emadepäevapäike

Tagasisidet lugejalt novellikogu "Tuulemüüja tütar" kohta

Mõned asjad jõuavad minuni hilinemisega, pooljuhuslikult ja tõenäoliselt üht-teist ei jõuagi. Aga see polegi oluline. Postitus, millele peale sattusin, oli ehe pärikarvapai, mida jagan teiegagi. Sõnaga, üks armas raamatusõbrast kodukandituttav on postitanud möödunud aasta jõulukuul Lugemise väljakutse gruppi loetud raamatu kohta sellise kommentaari. 

Kiiri Saar. Tuulemüüja tütar. 2016, kirjastus Kentaur. 216 lk.

16 lühilugu kaante vahel.

Ma olen nüüdseks suutnud minetada tungi lugeda ette raamatu lõppu. Seega nüüd, lugedes Kiiri raamatut, olin üllatunud, kui selgus, et tegu hoopistükkis lühijuttudega. Aga seda põnevam oli! Kõik lood on elust enesest. Lood inimestevahelistest suhetest, armastusest ja vihkamisest, haletsusest ja tunnustamisest, ootamatutest olukordadest ja rutiinist, mõni müstiline seik sekka. Iga lugu tõestab, et inimesed pole kunagi sellised nagu nad näivad, igas ühes meis on midagi peidus, midagi salajast, olgu see siis hea ja armas või sootuks deemonlik.
Iga lugu kätkes ennast huvitavat pööret, ja jättis endast järele küsimused: kuidas? mis edasi saab? Ja jättis samas mulle vabad voli lõpetada lugu... Tegelikkuses mulle ei meeldi sellised "lõpetamata" lood. Aga täna kuidagi... sain hoopis mõtlemisainet. Kuidas oleksin ise käitunud või mida teinud.
Huvitav, kui arvad ennast autorit teadvat, siinkohal võib pigem öelda, et autori peret tundvat, kuivõrd see muudab lugemiselamust. Ei, mitte vähemaks, vaid analüüsivamaks, hindavamaks, tunnustavamaks. Leidsin ennast mõtlemas, miks autor sellist situatsiooni kirjeldas, kas ta on selle läbi elanud, kas ta on ehk sellist sündmust näinud, mõtet mõelnud, värve näinud? See kuidas ta kirjeldab peavalu, no kindel, et ta teab, millest kirjutab!
Lugesin ja mõtlesin, et ahaa!, siin on tegu paljude suuremate teoste algversioonidega; sellest oleks saanud vahva raamatu kirjutada, sellest saaks hoopis ägeda kriminulli. Ja samas tundus kõik just nii õige.
Kiiri puhul ma lihtsalt naudin ilusaid eestikeelseid värvikaid põimlauseid. Neid võib kohe mitu korda lugeda, sest need on niivõrd mahlakad ja paljuütlevad. Kui tuua näiteid värvidest, siis pruun pole kunagi pruun, vaid nt roostepruun, šokolaadipruun; habras kuldkollane, pärlhall, vaarikapunane.. jne. Eriti meeldis kuidas "vihm vihkaval moel porilompi peksis." Ideaalne kirjeldus. Just selline,et kujutan elavalt praegu õues ette.
Ja taaskord jõuan järeldusele, et kirjanikud (rääkimata kunstiinimestest) on erilise ajuehitusega. Hämmastav, mida te, loomeinimesed, oskate! Kniks, kraaps ja kummardus! Aitüma elamuse eest!

O. Põlvamaalt

Minu neljateistkümnenda raamatu "Tupiktänavas" kirjastamine edeneb!

Nagu sellest dingopalavikust veel vähe oleks, leidsin enne ööd postkastist ühe oma teise hea kirjastaja, Anne-Mari Alveri kirja, mida olin pikalt oodanud ja mis oli momendil tõenäoliselt viimane asi, mida ma oodata oskasin. Kaastöö ajakirjaga, mille peatoimetaja Anne-Mari on, sujub suurepäraselt, kuid minu ühe varasema lühiromaani "Tupiktänavas" raamatuna kirjastamise plaan jäi varakevadel kuidagi soiku ja ega ma pikki kuid täpselt teadnudki, mis sellest edasi saab.

Kuid äkki, keset ööd, faili avades, lahvatas mu silme ette lahti nii raamatu sümpaatsetes toonides kaanekujundus, mille Margus Leibak oli teinud kui ka Anne-Mari koostatud tagakaaneteksti mustand. Üllatus ja rõõm oli kahtlemata suur, et asjad liiguvad. Kui käsikirjad avaldamisjärjeni jõuavad, kipuvad nad tihtipeale kuidagi lühikese vahega üksteise järel raamatuina ilmuma, kuigi võivad olla kirjutatud täiesti erinevatel aegadel nagu seekordki. "Tupiktänavas" on üks mu esimesi romaane, mis sai algselt siin-seal järjejutuna avaldatud, "Maailma parim dingo", vastuoksa lasteraamat, aga viimane. Seletamatu, ma ütleks, aga nõndaviisi vahel asjad käivad. Nüüd on küsimus eelkõige selles, kas pealkirjavariandina jääb "Tupiktänav" või "Tupiktänavas", nagu see algselt on olnud. 


Pilt: Külli Kolina
Foto on postitust illustreeriv ega ole ilmuva teosega mingil moel seotud. 

Tagasisidet lasteraamatule "Maailma parim dingo"

Kõigest nädalavanusele raamatulapsukesele on kogunenud juba üllatuslikult palju positiivset tagasisidet: 

Mis maa see Austraalia on ja kes seal (lisaks vähemalt ühele tuttavale eestlasele) elavad? Kiiri Saar on kirjutanud imearmsa raamatu, kus tegelasteks loomad, keda kusagil mujal maailmas ei leidu.
Seda raamatut peab lisaks lugemisele ka vaatama. Pole tähtis, kas teie põngerjas on varem Austraaliast kuulnud või ei, parem hakake kohe raha koguma – ilmselt ei kao sõna „Austraalia“ teie pere sõnavarast enne kui seal on ära käidud. Karla, Villu, Niina ja teised ootavad.

Triin O., Lugemise väljakutse 

Ma lähen juba ainuüksi piltide pärast seda ostma. :) Jutt on veel kirsiks tordil!

Kai L., Lugemise väljakutse

Esimesel võimalusel soetan endale sinu raamatu. Olles sama elukutse esindaja, nõustun tõsiasjaga, et klassika "Sipsik" ja "Lotte" on vaieldamatult laste lemmikud und oodates. Ja tihti tulin raamaruriiulist tühjade kätega tagasi ning otsustasin hoopis muinasjutustamise kasuks. Seda enam ootan huviga, et uut raamatut ise ja ette lugeda. Sinu looming mõjub inspireerivalt. 

Maris M., Eesti kirjaneitsid

Minu poolt samuti kiitev hinnang, kavatsen ka tutvustada üle-eestilise muuseumiöö "Öös on mänge" raames 20. mail Leevi kodukandimuuseumis. Mängude-teemalise muuseumiöö raames sobib vast lugu Taipanist, kes isaga jalkat mängis. 

A. Põlvamaalt

 

Kuidas ma kirjutasin lasteraamatu "Maailma parim dingo"

Lasteaia rühmaõpetajana oli mul kombeks mudilastele lõunauinaku ajal alatihti midagi unejutuks lugeda. Lisaks sellest tegevusest tekkinud rahustavale une-eelsele õhkkonnale oli raamatuvalik mulle omamoodi indikaatoriks ja suunanäitajaks – lugedes sain aru, mis tüüpi kirjandus lastele rohkem ja mis vähem meeldis, mida nad tähelepanuga kuulasid ja mida kuulates nihelema hakkasid. Ega sellist head ja lõbusat lühijuttude kogumikku polnudki kerge riiulist leida, paremad raamatud olid ikka rühmipidi laiali ja üldkasutatava raamatukogu valik kesine. Igihaljas "Anu ja Sipsik", mis on meeldinud paljudele erinevatele põlvkondadele, oli muidugi kindla peale minek. Kuid raamat sai ruttu läbi ja sellest jäi mõistagi väheseks. Igaks lõunaajaks oli vaja uut juttu. Nõnda tekkis uute raamatute otsingul tasapisi mõtetesse visioon, milline võiks umbkaudu olla stiililt ning mahult järgmine lasteraamat, mille kirjutan. Aimasin, et seekord võiksid lood olla lühemad ja igaüks erinevat sündmust, tegelaskuju ning probleemi kajastav. 

Kui kohtusin hilissügiseses Pärnus kirjandusõhtule esinema kutsutuna teetassi taga Argokirjastuse toimetaja Piret Ruustaliga, sündis sealsamas plaan kirjutada lastele mingit maailmajagu tutvustav loomaraamat, miks ka mitte sari. Haarasin ideest kinni ja teadsin kohe, et tahan esimeses raamatus kirjutada Austraalia asukatest, kuna selle maailmajao loomad on mulle alati tundunud iseäralikult armsad, omapärased, haruldased ja eksootilised.

Siiski polnud uue lasteraamatu kirjutamine niisama lihtne ettevõtmine, kuna päris mitu aastat olin järjepidevalt kirjutanud eelkõige käiskasvanuile – küll raamatuid, küll ajakirjalugusid. Sellal sündisid minu kaks psühholoogilise ainestikuga novellikogu "Õnn algab homme" (2015) ja "Tuulemüüja tütar" (2016). End ümber lastekirjandusele projitseerida polnudki nii lihtne, kui ma algul arvasin. Tundsin, et vajan lisaks lastele loetud unejutukogemusele veel midagi sisseelamiseks, et saaksin õige tunde kätte. Emotsioonipõhise inimesena ma midagi muud enamasti enne kirjutama hakkamist ei jahigi, kui õiget tunnet. Piisavat ajareservi ka loomulikult. Läksin kohalikku vallaraamatukokku ja laenutasin enamiku lastekirjanduse hetkeparemikust. Koju jõudnud, asusin raamatuid läbi töötama. Parajasti oli suvi, puhkuse aeg, ning mahti ettevõtmiseks piisavalt. Poole lugemise pealt, küllap olles ühtaegu haaratud nii kaasaegsete lasteraamatute pilkupüüdvatest illustratsioonidest kui ka kaasakiskuvatest juttudest, oligi äkki õige tunne sees. Ülejäänud pool mäge raamatuid sirvisin niisama läbi, vaatasin lihtsalt pilte ja kinnistasin endas õiget emotsiooni. Tahtsin, et raamat tuleks lihtne, lõbus ja mis peamine – mitte liiga pikk, vaid pigem nii lasteaialapsele kui ka nooremale koolieale lihtsalt ja kaasahaaravalt mõistetav. 

Kirjastus soovis kümmet lugu, nii ka läks. Viimased kirjutasin juba tagasi tööl olles. Kõige selle peale kulus aega pisut vähem kui kuu, kuna kirjutasin endale omaselt üpris intensiivselt. Kunstniku leidmisega läks isegi kauem, kuid lõpuks said otsingud kuhjaga tasutud Ruudu Remmelga näol; illustratsioonid tulid imekaunid. Autorina hindan oma neljanda lasteraamatu puhul asjaolu, et suutsin hoida kerget, lastele mõistetavat stiili, lihtsust ja humoorikust, pilt ja tekst on omavahel balansis, täiendades teineteist ning raamat läbinisti kvaliteetne - kõvakaaneline, ilusas trükikirjas ja kallil paberil. Olen alati olnud seda meelt, et kui midagi teha, siis teha seda hoole, armastusega ja korralikult. Või siis üldse mitte teha. Dingoraamatut pean igati õnnestunuks.

Minu meljanda lasteraamatu "Maailma parim dingo" leiab nii Rahva Raamatust, Apollost kui ka kirjastusest Argo. Minult varem ilmunud lasteraamatud: Keteriin Salaaias, Keteriin Salaaias 2, Sirelini kümme katsumust.