pühapäev, 20. mai 2018

Maikuu kohustustevabad tegemised




Nõndaviisi. Pole siinmail jälle mõnda aega sõna võtnud. Sellise täiesti teadliku, muretu ja mõnes mõttes isegi egoistliku rahuga. Teadvustan endale täiskasvanulikult, et ma võin seda endale ilma igasuguste tarbetute süümepiinadeta lubada. Ega ma polegi mingi maniakaalne igapäevablogija, pidamata oluliseks ohjeldamatult jahvatada ilutoodete imemaailmast või sellest, kuidas ma näiteks kartuleid koorin. Selles kõiges pole midagi imetabast, millega pikki lehekülgi täita. Vähemasti mitte minu jaoks. 

Mingi seletamatu kiusatus veab hoopistükkis õue, küllusliku päikesesooja kätte, rohu sisse siblima, õistaimedega jändama. Rahuldustundega mööda aiateed kulgema ja pilguga saatma kogu seda ohjeldamatut õitsemist, mis looduses parasjagu käsil. Vahel veab sedaviisigi, et saab end päikeseterrassil lõdvaks lasta, lüüa raamat valla ja lugeda seda, mida teised on kirjutanud.
Maikuu on südasuviselt soe ja kihk veab vette ning niisamagi mere äärde, ratta selga ning rannakarjamaadele, fotoaparaat kaelas ja meel muretu. Blogi täieneb pigem piltide kui sõnamaterjaliga, sest vahel on märksa lihtsam üles laadida foto, kui veeretada selle ümber asist ja töist juttu. Iseäranis, kui enda elu on ühtäkki sündmusi ja ootamatuid käänakuid pilgeni täis nagu mingi seiklusromaan ning selmet et selle üle peadpööritavat rõõmu tunda, tabab hoopistükkis tundmus, et oled kõigest - ka heast - lihtviisil väsinud ja tahaks lihtsalt rahu.

Väikestviisi veeretan tänases pühapäevas ka plaani
Vaba Eestimaa Ajalehele artikkel kirjutada, nagu minult juba mõni aeg tagasi sooviti, aga eks aeg annab selleski suhtes arutust ja ader tuleb enne korralikult soojaks kütta ja vaim eelhäälestada, teadagi. Natuke raske on küll kirjutada raamatust, mis pole veel ilmunud ja trükisoojana mu pihku jõudnud, kuigi põhimõtteliselt pole probleemi. Kirjutamine pole kunagi olnud probleem, pigem ikka rõõm ja eesõigus. Jutt siis hetkel minu kolmandast, üsna peatselt ilmuvast novellikogumikust "Ella Ulrikese kadunud maailm". Ja ei, ma pole laisk, kohustusi muretult hülgav või midagi kolmandat, ma olen 
lihtsalt olnud mujal. "Puhkus on see, kui sul ei ole mitte midagi teha ja sa teed seda terve päev," tsiteerin ühelt külmkapimagnetilt, mis kätkevad eneses teinekord sügavat elutõde.
Blogi sai ka tänahommikuse seisuga värskema kujunduse, aitab neist lumikellukestest küll, õues juba suur suvi. 



Foto: internet






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar