Pakun lasteaedadele ja koolidele lavastamiseks näidendi käsikirja "Kõige toredam jõulukingitus"

Teen lasteaedadele ja koolide noorematele vanuserühmadele varase jõulukingituse ja pakun täitsa priipärast lavastamiseks enda kirjutatud näidendi käsikirja, mis sai omal ajal mitmeid kordi maha mängitud Hiiu Valla Lasteaia jõulupidudel. Esitamisel võiksite ära märkida minu kui autori nime aga ülejäänu... pole tänu väärt. 

Kõige toredam jõulukingitus

Kiiri Saar

Suve hakul said jänes ja karu sõpradeks. Ega jänes seda täpselt isegi teadnud, kuidas see juhtus, aga ühel päeval sattusid nad metsas kokku, jäid pisut pikemalt juttu ajama ja olid sellest ajast peale lahutamatud.
„Nüüd ei tarvitse ma enam kedagi karta!“ mõtles jänes õnnelikuna. „Mul on nii suur ja tugev sõber. Metsas on koos temaga julge jalutada. Ma ei pea enam kunagi üksildust tundma.“
Mida karu omakorda jäneses leidis, seda jänes ei teadnud.
„Võib-olla meeldib talle mu kohev kasukas,“ oletas kikk-kõrv. „Talvel muutub mu karvkate ilusaks valgeks nagu lumi. Siis on see tõesti päris ilus.“
Tegelikult aga meeldis karule jänese tasane ja sõbralik loomus. Nõnda olid nad üksteise seltsi üle rõõmsad ja koos kulus aeg kiiresti. Iga päev kõndisid nad mööda päikeselisi metsaradu, jahedaid ojaääri, uitasid allika äärde ja vaatasid, kuidas suvest sai aegamööda sügis.
Ühel päeval muutus jänes nukraks. Mets oli juba päris sügisene ja nägi kõle välja. Päike polnud paistnud enam pikka aega ja puhus külm tuul.
„Kui me võiks alati sõpradeks jääda!“ ohkas jänes raskelt ja puges karu sooja kasuka vastu tuulevarju.
„Miks ei või?“ mõmises karu.
„Ikka on nii, et kõik hea kestab üürikest aega. Näed, suvigi on juba ammu möödas ja suur sügis käes. Kaugel see talvgi oma lumetormidega enam on.“
Mida jänes sellega öelda tahtis, seda karu ei mõistnud. Ta oli vahel üldse pika taipamisega. Sellegipoolest oli mõmmik kõigega rahul. Ta ampsas maast pohlavarre, sõi marjad ära ja pakkus sõbrale rohelisi lehekesi.
Jänes näris pohlalehte ja jäi mõttesse. Karu kasuka vastas oli meeldiv soe olla ja sõbra seltsis muutus tuju pikapeale jälle heaks.
„Ei tasu vist üleliia muretseda,“ leidis ta. „Tulgu pealegi talv, eks siis paistab, mis saab.“

Ühel hommikul lendles karu ninale valge lumehelves. Mõmmik jäi seda huviga tunnistama.
Helves oli õrn ja õhuline ning sulas kiiresti. Peagi lendas maapinnale teine samasugune, siis kolmas ja varsti oli terve õhk lumehelbeid täis.
„Ongi talv käes,“ nentis jänes.
„Nii see on,“ nõustus karu. Pakane ei teinud talle midagi. Samuti ei saanud ta endiselt aru, miks see sõbral tuju ära viib. Nõnda oli alati olnud, et suvele järgnes sügis ja sügisest sai talv. Kurbuseks polnud tema arvates mingit põhjust.
„See tähendab seda, et varsti lähed sa talveunne, armas sõber,“ jätkas jänes.
„Tõsi,“ nõustus karu. „Karud magavad talvel ja meil on pikk ning rahulik uni. Peaksid ka proovima, see kosutab hästi.“
Mõte talveunest oli jänesele vastumeelt. „Ei taha. Ma ei kujutaks ettegi, et peaksin nii kaua põõnama. Kas niiviisi igav ei ole?“
„Sugugi mitte. Mõnikord näen unes isegi mett ja mesilasi,“ mõmises karu ja tema ümar nägu tõmbus meenutuse peale naerukile. „Tõtt-öelda olen ma juba praegu pisut unine.“
„Kahju,“ ohkas jänes. „Kas ma pean tõesti terve pika talve üksi veetma? Kellega ma siis juttu ajan ja kes mulle oma suure kerega külma eest tuulevarju pakub, kui sind ei ole?“ Ta hääl hakkas pelgalt selle mõtte juures pisut värisema. „Kes mu lugusid kuulab ja mulle omi jutustab?“
„Ma olen ju olemas,“ vaidles karu leebelt vastu. „Lihtsalt ma magan.“
Jänese meelest polnud see kaugeltki üks ja seesama.
„Ära muretse, talv saab kiiresti läbi ja varsti on jälle kevad,“ lohutas karu. „Meenuta meie suviseid retki ja aeg läheb ruttu.“
Kuid jänes polnud sama meelt. „Talv on nii pikk, et mõnikord on mul olnud tunne, et see ei saa kunagi otsa. Pikad pimedad õhtud üksipäini.“ Ta võdistas kõrvu ja tundis end juba praegu natuke üksildasena.
„Mõtle siis sellele, mida me tegema hakkame, kui jälle kevad kätte jõuab,“ pani karu ette. „Kui üles ärkan, võime minna näiteks allikat vaatama, sulle on seal alati meeldinud.“
„On jah,“ kostis jänes äraolevalt. Talle meenus allikavee suvine sädelus ja vee lustlik vulin, kuid nüüd oli tema lemmik-koht mudane ja leheprügi täis. Pole kaugel aeg, mil veenire sootuks jäätub. Kikk-kõrv kepsutas natuke lumeriismetel ringi, et sooja saada ja mõtteid koguda. Viimaks tuligi talle pähe väärt plaan.
„Pean oma sõbra mõtted talveunelt eemale peletama!“ otsustas ta. „Karu viimasel ajal muust ei mõtlegi kui magamisest. Räägin talle igasugu lõbusaid lugusid, siis ei tule va unimütsil meeldegi, et vaja põõnama jääda.“
Nõnda jänes tegigi. Ta kukkus valimatult lobisema ja ärgitas sõpra muudkui ringi jalutama, et tollel tukk peale ei tuleks.
Karu oli kannatlik. Kuulas jänese vadinat ja peitis salaja haigutusi oma suure käpa varju. Lõpuks oli mõmmik ringivantsimisest päris võhmal.
„Las ma puhkan natuke,“ ähkis ta ja mütsatas esimesele ettejuhtunud mättale istuma.
„Me võiks teha võidujooksu,“ oli jänes kohe reipalt uue ettepanekuga platsis. „Jookseme selle suure kaseni. Ja pärast võime allikal käia. Äkki on veenire veel külmumata. Värske sõõm vett maitseb pärast sportimist hästi.“
„Alles eile me käisime seal,“ torises karu.
„Hüppame siis üle nende noorte mändide,“ pakkus jänes. „See on ka vahva ja teeb olemise erksaks.“
„Mis sulle küll sisse on läinud?“ imestas karu. „Sa nagu ei märkagi, kui suur ja paks ma olen. Ma tõesti ei jaksa sinuga võistelda.“
Karu nägi tõepoolest väsinud välja ja jänes pidi alla andma. Nad jätsid hüvasti, kuid enne lahkumist pidi karu andma lubaduse, et järgmisel hommikul lähevad nad kindlasti koos jälle allikat vaatama. 

Esimese advendi hommikul kogunesid metsaelanikud ümber laane kõige suurema kuuse ja asusid seda üksmeelel ehtima.
„Lõpuks ometi midagi põnevat, mis sõbral une silmist peletab,“ rõõmustas jänes. „Tule, läki vaatama,“ õhutas ta karu. „Sa polegi kunagi näinud, kui ilus on meie metsa kuusk jõuluehetes!“
Unine karu, kes sel ajal tavaliselt juba sügavas talveunes põõnas, tatsas sõbra järel kuulekalt künkast alla ja jäi silmi hõõrudes hiigelsuurt kuuske tunnistama. See oli lopsakas ja roheline, alumiste okste küljes tilpnesid juba mõned õlgedest punutud jõuluehted ja paar punapõsist õuna.
„On ju ilus!“ kiitis jänes.
„Mmhm,“ nõustus karu. Unega võitlemine muutus tema jaoks iga hetkega üha raskemaks.
„Varsti on pühad käes ja kogu metsarahvas tuleb siia pidutsema ning kingitusi jagama,“ jutustas jänes. „See saab olema imetore päev! Ma armastan jõule üle kõige! Kas tead, mille üle mul kõige parem meel on?“
Karu vaatas uuesti kuuske ega osanud midagi arvata. Jänese mõttekäigud jäid tema jaoks tihtipeale pisut käänulisteks. Lähima oksa küljes tilpnes ilus punane õun.
„Võib-olla selle õuna üle?“ pakkus ta huupi.
„Oh, ei,“ naeris jänes. „Hoopis selle üle, et saan jõulupühad veeta koos sinuga, kallis karu!“
Leevikesed riputasid okstele karda ja kulinaid ning oravad tõid oma urgudest välja pähklivaru, et neist jõuluhelmeid meisterdada. Kuusealune oli täis elavat siginat-saginat, kõik metsaelanikud oli ettevalmistustega usinasti ametis. Lumesadu tihenes ja jänese süda põksus suurest õnnest.
„Need jõulud saavad olema teistsugused,“ mõtles ta. „Lõpuks ometi on ka minul sõber, kellele häid pühi soovida. Ma ei pea enam üksindust tundma!“
Karu vaatas jõulusära ja surus vägisi uut haigutust alla. Sädelevad jõulukuulid hakkasid ta uniste silmade ees virvendama. Tal oli kahju oma sõbrale pettumust valmistada, kuid lõpuks tundis ta, et ei suuda enam hetkegi unega võidelda.
„Näeme kevadel,“ sosistas ta jänesele, söandamata teisele otsagi vaadata. „Ma ei saa sinna midagi parata, et ma talvel magan. Olen lihtsalt niimoodi loodud. Aga ma luban, et näen sinust kõige ilusamaid unenägusid.“
Karu pööras otsa ümber ja hakkas aegamisi oma uru poole vantsima.
„Kas tõesti? Aga…“ Jänesel jäid sõnad kurku kinni. Oli juhtunud see, mida ta kõige rohkem kartis – ta oli jälle üksi.
Kikk-kõrv pühkis näolt räitsakaid ja saatis lahkuvat karu pika pilguga. Sõber muutus eemaldudes järjest väiksemaks täpiks, mis lõpuks lumehelveste valge kardina taha sootuks silmist kadus. Polnud näha midagi muud peale pehme valge lumesaju.
Karu ei teinud jõululund märkamagi. Ta jõudis suure vaevaga koopani, puges oma urgu ja jäi otsekohe norinal magama.

Möödusid päevad, neist said nädalad. Jänes käis igal hommikul oma sõpra vaatamas, ise salamisi lootes, et ehk on too ärkvel ja tuleb teda naerulsui tervitama, nagu tavaliselt. Kuid karu koopast kostis vaid ühtlast tasast norinat.
„Ta ei ärka tõesti enne kevadet,“ mõistis jänes ja lasi nina norgu. „See on ju nii kaugel!“
Kikk-kõrv oli väga üksildane. Veel üksildasem, kui enne sõbra leidmist, sest nüüd pesitses temas lisaks üksildusele ka suur kurbus sõbrast ilmajäämise pärast. Ta proovis leevikestega seltsida ja käis oravate ja metskitsede toimetusi vaatamas, aga kellelgi ei olnud tema jaoks aega. Kõiki oli haaranud pühade-eelne rutt.
Lund sadas üha juurde ja peagi oli kogu metsaalune kaetud ühtlase valge lumetekiga. Talvine loodus oma karguses oli väärt vaatepilt – lumi sätendas ja puuoksad olid kaetud pitsilise härmatisega, aga jänest see ei rõõmustanud.
„Lähen vaatan õige, mis kuuse juures toimub,“ otsustas ta siis. „Vähemasti on seal natukegi seltsi, olgugi, et keegi metsarahvast mind oma sõbraks ei taha. Ma olen ju tegelikult üksindusega harjunud.“
Suur jõulupuu oli vahepeal okstele ehteks saanud ka värvilised jõulutuled. Põder pani need korraks põlema ja lampide värviline valgus kumas valgetelt hangedelt vastu. Vaatepilt oli imeilus. Lopsakate okste küljes rippus palju punaseid ja kollaseid õunu, pähklitest pärlikeesid ja muid kulinaid, mida omakorda kaunistas lumehelveste valge kiht.
„Tänavune jõulupuu on kõigist varasematest kõige kaunim,“ kiitsid loomad.
Jänes pidi tunnistama, et metsaelanikel oli õigus. Nii ilusat jõulupuud polnud ta varem näinud. Sellegipoolest ei suutnud nudisaba millegi üle õiget rõõmu tunda.
„Mis kasu on kogu sellest ilust, kui ma ei saa seda sõbraga jagada?“ torises kikk-kõrv ja muutus üha kurvemaks. Ta märkas, et loomad olid asunud üksteisele kingitusi valmistama. Kuuseesisel lumelapil vedeles läbisegi paberirulle, kõikvõimalikke paelu ja pooleldi pakitud kingitusi. Muist neist olid juba kingikotti topitud.
„Ega minagi saa oma sõpra kingita jätta,“ otsustas jänes. „Magagu pealegi. Kingituse peab ta sellegipoolest saama. Aga mida karule kinkida?“
Valiku langetamine oli keeruline. Jänes vudis mööda metsarada edasi-tagasi ja mõtles: „Mett ja marjavaru on karul niigi küllaga ja ega ta talvel nagunii ärka ega söö.
„Kingi seda, mis on sulle endale kõige olulisem,“ sädistas tema juttu pealt kuulnud leevike.
„Kõige olulisem on mulle sõprus. Aga see on karul niigi olemas.“
„Mis asi?“ ei saanud leevike aru.
„Minu sõprus. Ma olen alati karu sõber. Isegi, kui ta ühel päeval peaks otsustama, et ei taha enam minu sõber olla.“
„Siis on hästi,“ arvas leevike. „Sõprus on tõesti tähtis. Aga kingituse sisse seda panna ei saa.“
„Mida siis saaks?“ küsis jänes.
Paraku ei osanud leevike midagi välja pakkuda. Ta nokkis natuke aega põõsa küljes tilpnevat külmavõetud marjakobarat, napsas seejärel ühe marjatera noka vahele ja lendas minema.
Pikk-kõrv kaalus kaua, kuid korraga ta teadis.
„Ma tean! Ma tean!“ hõiskas ta, nii et pähkleid paela otsa lükkinud oravapere teda imestunult tunnistama jäi.
„Mida sa tead?“ imestasid nad.
„Ma tean, mida ma karule jõuludeks kingin!“
„Peab see alles väärt idee olema, mis niimoodi hõiskama paneb,“ arvas metskits.
Jänes jooksis koju, tuuseldas natuke aega oma pesas, leidis vajamineva, pakkis selle hoolikalt läikiva paberi sisse ja sidus ilusa punase siidlindiga kinni. Seejärel jooksis ta üle lumeväljade, et pakike karu koopasuu ette valgele puutumata lumele maha poetada.
Karu norises endistviisi magada.
„Häid pühi, kallis sõbrake! Loodan, et sul on kingi üle hea meel,“ sosistas jänes poolihääli ja lippas seejärel oma teed.

Viimaks oligi käes kauaoodatud jõuluõhtu. Metsaelanikud kogunesid kuuse juurde, lauldi ja loeti luuletusi ning seejärel asuti kingitusi jagama. Jänes jälgis jõulumelu pisut eemalt. Teiste rõõmu üksipäini pealt vaadata polnud kuigi tore, aga mujale minna ta ka ei tahtnud.
„Tule meie sekka,“ kutsusid oravad, kes olid künka otsas kössitavat jänest märganud.
„Jah, tõesti, mis sa seal üksi nukrutsed,“ sädistas punaste kõhualustega leevikesepere. Neil endil oli kangesti lõbus. Leevikeseemand oli saanud põdralt jõulukingiks paksu koheva salli ja kaalus nüüd, mida sellega peale hakata. Sall oli nõnda suur, et nägi tema kõrval välja otsekui heinasaad.
„Sellest saaks tervele teie perele kena sooja pesa,“ arvas metskits ja kõik puhkesid naerma. Seejärel pöördusid loomade pilgud jälle jänesele.
„Ta on kurb, sest tema sõber magab talveund,“ teadis rebane.
„Äkki tahaksid kuusel küünlad süüdata, võib-olla teeks see sul tuju heaks?“ pakkus põder.
Jänes raputas pead – ta oli selleks liiga arg. Siiski oli tal hea meel, et metsloomad teda endi seltsi kutsusid.
„Pole midagi, võin need ka ise põlema panna,“ lohutas põder, kes oli mõistva loomuga.
Täpselt selsamal hetkel, kui kuusel süttisid jõululambid, mis pimeda laane sooja valgusega üle ujutasid, juhtus midagi ootamatut. Metsarahvas jättis nagu käsu peale sagimise ja kingituste avamise pooleli ja vaatas üles, lumise künka poole.
„Oh, heldus!“ hüüatas metskits.
„Imelugu!“ sädistasid leevikesed.
„Ei või olla!“ hüüdis ülejäänud metsarahvas.
 Lõpuks pööras ka jänes pead ja vaatas samas suunas. Vaatas, ega suutnud oma silmi uskuda.
Üle valgete hangede tatsas lähemale keegi armas ja tuttav, kes täitis pikk-kõrva südame sedamaid leegitseva soojusega.
„Karu!“ jahmus jänes. „Sa oled ärkvel!“
Karu pühkis uneriismed silmist ja hakkas mäest alla taaruma.
„Ärkvel jah,“ muheles ta. „Häid pühi, kallis sõber!“
„Häid pühi, karuke!“ Jänes tuiskas mäest üles, nii et lund lendas ta käppade alt kahte lehte ja tõttas sõpra kallistama. Karu tõstis sõbra oma turjale ja jäi huviga ehitud kuuske tunnistama.
„Vean kihla, et sellist vaatepilti pole sina, mõmmik, veel kunagi näinud,“ sädistasid leevikesed edevalt.
„Ei ole tõesti,“ tunnistas karu. „Igal aastal olen jõulud maha maganud. Häbiasi, eks?“
Rebane noogutas.
Kuid veel rohkem, kui ilusast jõulupuust, oli karul hea meel jänese üle, kes end tema paksu karva vastas jälle tuttaval kombel soojendas ja kõigest väest rõõmustas.
„Kuidas sa ometi üles ärkasid?“ uurisid metsloomad.
„Mil moel ma sain siis magada, kui jänes mulle nii imetoreda kingi tegi?“
„Kingi? Mis kingi?“ olid loomad uudishimulikud. Nad koondusid karu ja jänese ümber, sest vaatepilt talvel ärkvel karust oli enneolematu ja kõigi uudishimu suur.
„See oli kõige vahvam kingitus, mille ma eales olen saanud,“ tunnistas karu.
„Räägi siis, mis see oli?“ mangus rebane.
„Äratuskell.“
„Äratuskell?“ imestasid loomad. „Mis selles siis nii vahvat on? Meil kõigil on äratuskell, mis meid hommikuti üles ajab.“
„Aga minul ei olnud,“ tunnistas karu. „Mul pole kunagi äratuskella vaja läinud, sest mu uni on pikk ja ma ärkan siis, kui tunnen, et on õige aeg. Kui kell korraga mu uru ees kingipaki sees plärisema hakkas ja ma üles ehmusin, sain aru ühest väga tähtsast asjast.“
„Millest?“
„Jõulupühad on väga eriline aeg. See on aeg sõprade ja lähedaste jaoks. Siis ei tohiks keegi üksi olla ja kurbust tunda. Meie kõigi kohus on märgata neid, kes on pühade ajal üksi. Kuid mina, tobu, magasin, ega saanud oma sõbra heaks midagi ette võtta.“
„Me teadsime küll, et jänes on nukker, aga kõigil oli kiire. Saad aru, pühad ja tegemised…“ vabandas koheva sabaga oravaemand.
„Tähtsam kui kingid ja ilus jõulupuu on ikka üksteisest hoolimine,“ nentis metskits.
„Nõus!“ avaldasid teised ühel meelel.
„Armas jänes, oled alati meie seltsi oodatud,“ lausus põder südamlikult. „Ja karu on meil täna lausa erikülaline.“
„Suur tänu teile kõigile,“ oli karu liigutatud. „Aitäh, armas jänes! Tänu sinu erilisele kingitusele saan ka mina meie metsa ilusast jõulupeost esmakordselt osa! Rõõmsaid pühi meile kõigile!“
Jänes ei vastanud midagi. Ta surus nina karu paksu kasukasse ja naeratas. Sõbra lähedus oli talle kõige toredam ja hinnalisem jõulukingitus.


Pilt: internet