Jõulunäidend "Nõiutud metsa saladus" - lavastamiseks koolides või lasteaedades

Kingin teile teisegi jõulunäidendi käsikirja, mis on ülesehituselt ehk pisut lihtsam. Sedapuhku on tegu päkapikulooga, mis sobib hästi lavastamiseks lasteaedades või ja koolide nooremates vanuserühmades. Seegi näidend sai omal ajal korduvalt maha mängitud Hiiu Valla Lasteaia (toonase Kärdla Lasteaia) jõulupidudel, leides sooja vastuvõtu. Seega on teil minult jõulukingitusena lausa valikuvõimalus - kas "Kõige toredam jõulukingitus" või käesolev lugu. Tean omast käest, kui raske on õpetajatel leida ürituste tarbeks sobivat kirjandust, millele toetuda, ja kuna mul on võimalus aidata, siis miks ka mitte. Kõnealuste näidendite kirjastamiseks ja reaalselt raamatuna välja andmiseks pole mul hetkel nagunii tahtmist ega aega, seega on tore, kui mu lood kusagil veel laiemat kasutust leiavad. Kena, kui mainiksite esitamisel ära minu kui loo autori, aga ülejäänu pole tõepoolest tänu väärt. Tagasiside on loomulikult teretulnud. Hiiumaa lastele vähemasti meeldis.

Nõiutud metsa saladus

Näidendi käsikiri

Kiiri Saar

Sel aastal saabusid jõulud Jõulurahu orgu sootuks isemoodi. Kõigepealt hakkas juba oktoobri keskpaigas sadama üpris imelikku lund, mis krõbises taldade all, meenutas natuke makarone ega sulanud peole pudenedeski ära. Detsembri algul kadus veider lumi sootuks ja paari päeva pärast hakkas külmunud maapinnale langema mingit nätsket ollust, mis meenutas veel vähem lund. See kattis kõik päkapikumaa teed ja rajad ning rookida oli seda erakordselt raske ning tülikas.

 „Küll on alles lugu,“ porises päkapikk Hoolas ja pühkis näolt higi. „Niiviisi ei saa me lund jaanipäevakski lükatud, jõuluvana ei pääse liikvele ja lapsed saavad oma kingid alles suvevaheajal kätte.“

„Ihhii, jaanipäevakingiks kelk või suusad, küll on naljakas!“ itsitas päkapikk Abivalmis.

Aga päkapikk Tarkuril polnud naljatuju. Ta uuris tähelepanelikult taevast ja vangutas pead.  „See pole mingi lumi, vaid hoopis vanad ajalehed,“ lausus ta mornil häälel.

„Vanad ajalehed? Ennekuulmatu!“ hüüatas päkapikupere nagu ühest suust. „Nõnda mattub meie ilus maakond varsti täielikult vana paberipahna alla! Kus selle häbi ots!“

Nätskeid tükikesi aina langes ja päkapikud pugesid pahastena tuppa peitu.

Järgmisel päeval tabas Jõulurahu orgu uus viperus. Kõigi päkapikkude talvesaapad olid kadunud. Mehikesed sibasid nõutuina tubades ringi, sest paljajalu nad õue ei pääsenud.

„See tähendab vaid üht,“ lausus Tarkur ja otsis raske ohke saatel oma vanad kummikud välja. Need olid katkised ega pidanud kuigi hästi sooja. „Jõulupaharet on üles ärganud ja tembutab jälle.“

„Jõulupaharet!“ ehmusid päkapikud. „Kas tõesti? Mis nüüd küll saab?“

Tegu oli väga halva uudisega.

„Viimati juhtus see saja aasta eest,“ ohkas Tarkur. „Siis peitis ta jõuluvana saani ära, kihutas põhjapõdrad teise maakonda, võttis jõuluvanalt võluvõime ja lapsed jäid kingitustest ilma.“

„Selliseid jõule ei tohi enam kunagi tulla!“ Päkapikurahvas muutus morniks. „Maksku mis maksab, me peame Jõulupahareti üles otsima ja kahjutuks tegema.“

„Kes seda küll julgeks?“ ohkas päkapikk Lahke. „Jõulupaharet pesitseb Nõiutud metsas. Sinna ei julge keegi minna!“

Nõiutud mets asus Jõulurahu oru teises servas ja aastasadade vältel polnud ainuski hing söandanud kardetud paigale ligineda. Räägiti, et kes sinna metsa läks, sellega juhtus igasugu hirmsaid asju ja mõnikord ei tulnudki eksleja enam tagasi.

„Peame mõne julge lapse appi võtma,“ otsustas päkapikk Tarkur. „Meil endal paharetist jõud üle ei käi.“

„Hea plaan, aga kust sellist last leida?“ mõtiskles Hoolas.

„Ma lähen ja otsin, ehk on mul õnne,“ otsustas päkapikk Vaprake. Ta võttis kaasa kotitäie meelehead ja lendas tuuletiivul inimeste maailma.

„Meil on Jõulupahareti püüdmisel abi vaja,“ sosistas päkapikk Vaprake Tõnisele, kui oli ta sussi mandariine ja šokolaadikomme täis kuhjanud. „Üksi me temaga toime ei tule, aga sina saaksid temaga kindlasti hakkama.“

Tõnis oli suur heledapäine poiss, kes armastas väga maiustusi. Lisaks meeldis talle arvutimänge mängida. Tal oli neid terve tuba täis ja mängud võtsid kogu poisi vaba aja. Tõnisel oli päkapiku toodu üle kangesti hea meel, aga arvutimäng tõmbas teda nagu magnetiga enda poole.

„Aitaksin sind hea meelega, aga ma praegu tõesti ei saa,“ vabandas Tõnis. „Mul on nii põnev mäng pooleli. Äkki palud kedagi teist?“

Vaprake kehitas allaandvalt õlgu, vupsas aknalaualt õue ja hakkas uue abimehe järgi ringi vaatama. Natukese aja pärast silmaski ta ühes kõrges tornmajas, heleroosade kardinate taga nägusat lastetuba, kus mängis ilusate punaste juustega Karoliina.

„Karoliina, kas sina aitaksid päkapikumaa rahvast?“ küsis Vaprake lootusrikkalt ja poetas tüdruku sussi sisse sädeleva käevõru.

Kingitust nähes lõid Karoliina silmad heameelest särama. „Oi, kui ilus! Sellist mul veel ei olnudki!“

Ta libistas käevõru randmele ja jäi end suurest peeglist imetlema.

„Jõulumaal möllab paharet ja segab päkapikurahva tööd,“ jätkas Vaprake. „Kas tuleksid appi? Muidu võib juhtuda, et sel aastal tuleb jõuluüllatuste asemel hoopis paksu pahandust.“

Aga Karoliina vaatas päkapikule kaastundva näoga otsa. „Kas sa tead, kui raske on ilus olla? Kahjuks ei saa ma ringi hulkuda ja oma riideid mustaks teha.“

Löödult pöördus Vaprake minekule.

Järgmisena proovis ta õnne Marekiga. Marek oli igati tore poiss, kes õppis hästi ja kuulas vanemate sõna, aga talle meeldisid väga asjad. Sünnipäevaks oli ta harjunud saama suurt hulka kingitusi ja nüüdki ootas poiss pikisilmi, et jõulutaat ta üllatustega üle külvaks. Silmanud aknalaual tillukest päkapikku, otsustas ta otsekohe juhust kasutada ja tellimus sisse anda.

„Kuule, sina,“ alustas ta, laskmata Vaprakesel suudki avada. „Ütle jõuluvanale edasi, et ma tahan kindlasti uut ratast, mereröövli-legomängu, seda helesinist firmajopet kaubamaja lasteosakonnast, suurt loomaraamatut, hulga mudelautosid ja vinget telefoni!“ Poiss mõõtis päkapikku pika pilguga. „Mida sa mulle praegu tõid?“

Vaprake tõi pooleldi häbenedes taskupõhjast lagedale ilusa puslemängu.

Marek heitis sellele üheainsa huvitu pilgu, viskas kingituse riiulisse ja jätkas: „Peaaegu oleksin unustanud! Tahvelarvutit tahan ma ka!“

„Vaatan, mis teha annab,“ kostis Vaprake kahetsevalt, sest taipas, et siin polnud mõtet rohkem aega viita.

Ta käis veel paljude laste akende taga, aga igaühel oli tegemist ning keegi ei tundnud huvi päkapikkude aitamise vastu. Löödult pidi Vaprake kõikjalt taanduma.

„Kui ma kedagi appi ei leia, et Jõulupaharetti taltsutada, korraldab ta õige pea sellise mürgli, et kõigil jääb jõuludest suhu väga mõru maik,“ nukrutses Vaprake endamisi. Ta oli otsimisest juba päris väsinud.

Viimast õnne proovile pannes otsustas ta külastada Õnneõiet. Õnneõie pere elas päris linna servas, vana puumaja ülemisel korrusel tillukeses korteris. Nende pere oli vaene, tüdrukul oli vähe mänguasju ja maiustusigi sai ta haruharva.

„Küllap tahab temagi kõike, millest puudus,“ mõtles Vaprake ja sobras meeleheitlikult taskutes. Lastele kinkide jagamisest oli tal alles jäänud vaid üksainus piparkook. Päkapikk puges märkamatult tuppa ja vaatas tükk aega vaikides, kuidas Õnneõie joonistas. Sellest tõotas tulla ilus pilt.

„Tere, Õnneõie,“ ütles Vaprake viimaks vaikselt ja poetas piparkoogi Õnneõie sussi sisse.

„Oi, milline tore päkapikk!“ rõõmustas Õnneõie ja lükkas värvipliiatsid eemale. „Kas sa oled tõesti päriselt olemas?“

„Muidugi,“ naeratas Vaprake, kes ei tundnud end hetkel kuigi vaprana. Rohked lüüasaamised olid ta enesekindlust tublisti kõigutanud.

Õnneõiel oli piparkoogi üle väga hea meel. Ta imetles seda kaua ja otsustas siis: „Ma jätan maiustuse oma vennakesele, sest temagi armastab magusat.“ Tüdruk pani piparkoogi jõuluehetes hiilgava väikese kuusekese alla, mis toanurgas pilkupüüdvalt säras. Vaprake märkas, et Õnneõie tuba on kenasti korras. Kuigi sisustus oli lihtne ja luksuseta, valitses kõikjal laitmatu puhtus ning iga asi oli omal kohal.

„Tubli tüdruk see Õnneõie,“ mõtles Vaprake. „Kahju, et mul talle midagi etemat meeleheaks ei jätkunud.“

Viimaks söandas Vaprake oma murega lagedale tulla. Ta rääkis suurest segadusest ja murest Jõulupahareti pärast.

„Muidugi ma aitan sind!“ oli Õnneõie otsekohe nõus. „Oota ainult natuke, ma panen midagi soojemat selga. Jõulumaal on kindlasti külm!“

Vaprake naeratas. „Seda muidugi, aga tee ruttu, meil on väga vähe aega.“

Õnneõie toppis end kiiresti riidesse ja koos asutigi teele. Päkapiku võlujõud kandis neid kärekülma tuule vilinal üle lumiste väljade, laugete orgude, üle tuledesäras linnade ja paksude metsade, kuni lõpuks jõuti Jõulurahu orgu. See kõik võttis aega ainult silmapilgu.

Valitses Jõulurahu orus alles segadus! Aiapostid hirnusid nagu hobused, kuused tegid kukerpalli, jõulukingituste laos möllas kiuslik iil, mis rebis kingituste ümbert pakkepaberit lahti ja toast kostis halvaendelist norskamist.

„Kas teil magab siin karu talveund?“ uuris Õnneõie.

„Oh ei,“ ohkas Vaprake. „Palju halvem uudis. Jõulupaharett on jõuluvana talveunne nõidunud. See on korra varemgi juhtunud ja siis ei ärganud taat enne, kui lihavõtted käes.“

„Paha lugu.“ Õnneõie vaatas ringi. Kuigi päkapikumaa näis pisut imelik ja segadust oli palju, meeldis talle siin sellegipoolest.

Koos kiikasid nad tuppa. Sealgi valitses suur korralagedus.

„Jõulurahust pole sel aastal juttugi!“ torises päkapikk Abivalmis ja jooksis omapäi mööda elamist tantsivale kingikotile järele. Kott vupsas laua alla peitu ja irvitas kiusliku häälega.

„Kõik puha Jõulupahareti kätetöö,“ selgitas Vaprake Õnneõiele. „Ta tunneb rõõmu päkapikkude kiusamisest!“

„Väga alatu,“ arvas Õnneõie. „Mina mõtlesin ikka, et päkapikkudel on tore elu. Muudkui tee kingitusi ja valmista inimestele rõõmu.“

„Kõik oligi hästi seni, kui Jõulupaharet üles ärkas.“

„Aga kuidas mina teid aidata saan?“ tahtis Õnneõie teada. „Ma oskan ainult joonistada ja tean peast mõnda jõulusalmi, aga sellest vist ei piisa.“

„Sellest ei piisa tõesti!“ itsitas Hoolas ja astus lähemale. „Kui sa just nii hirmsat pilti ei joonista, et paharet seda vaadates ära ehmatab ja minema jookseb.“

Märganud külalist, jätsid päkapikud askeldamise pooleli ja tulid külalist uudistama.

„Sina oledki siis see julge tüdruk, kes meile appi tuli?“ imestasid nad.

„Ma ei tea, kui julge ma just olen, aga aidata tahan ma küll,“ kinnitas Õnneõie. „Oleks ju väga kahju, kui jõulud jääksid tulemata.“

„Jõulupahareti püüdmine pole lihtne,“ teatas Tarkur ja silus mõtlikul moel oma pikka valget habet. „Sa pead minema Nõiutud metsa, pahareti üles leidma ja puu otsast alla raputama. Maa peal on ta abitu nagu kassipoeg ja kaotab oma võluväe. Siis saab ta hõlpsasti kinni püüda. Kui oled ta Nõiutud metsast välja vedanud, tuleme sulle appi, paneme pahareti luku taha ja sunnime teda jõulurahu tagasi andma.“

„Mähi Jõulupaharet võrgu sisse, et ta putku ei pääseks,“ õpetas Hoolas ja ulatas Õnneõiele suure kalavõrgu.

Õnneõie võttis pakutu vastu ja teatas: „Ma asun otsekohe teele!“

„Vapper tüdruk!“ ütles Lahke ja pühkis silmanurgast pisara.

„Ärge muretsege, siin pole midagi keerulist!“ rahustas Õnneõie päkapikke.

Päkapikud vahetasid pilke. „Sa pead teadma, et Nõiutud mets pole mingi tavaline mets,“ manitses Tarkur.  Iga puu elab ja hakkab sissetungijat otsekohe kiusama. Nad ei võta sind nagu külalist, vaid kui vaenlast. On ainult üks relv selle vastu.“

„Milline?“

„Headus,“ sosistas Abivalmis.

„Headus?“ imestas Õnneõie.

„Jah,“ kinnitas Hoolas. „Headus on kõige võimsam relv. See võidab lõpuks alati kurja väe.“

„Ma püüan siis olla piisavalt hea,“ lubas Õnneõie. „Mu vanaema ütleb ikka, et olen hea laps. Kas sellest ka abi on, eks siis paistab.“ Ta sidus salli kindlamini kaela, viskas võrgu üle õla ja asus teele.

„Me saadame sind,“ hüüdsid Vaprake ja Lahke. Nad vudisid Õnneõie kõrval, hoidsid laternat kõrgel ja näitasid teed, et tüdrukul oleks raskel teekonnal pisut seltsim.

Tuul puhus üha tugevamini ja edasi liikuda polnud isegi võlujõul kuigi kerge. Jalad kaevusid sügavale lumme ja peagi hakkas väga külm. Kuid Õnneõie oli vapper ega kaevelnud kordagi. Viimaks hakkaski paistma sünge tume metsapiir, kust algas Nõiutud mets.

„Edasi ei julge me tulla,“ tunnistas Lahke. Päkapikud peatusid ja andisid laterna Õnneõie kätte. „Kogu Jõulurahu oru rahvas hoiab sulle pöialt. Sul on täita väga tähtis ülesanne – anda maailmale tagasi jõulurahu ja jõulurõõm.“

„Et sul oleks jaksu raskustes kindlaks jääda, ütle oma kõige suurem soov,“ jätkas Vaprake. „Ükskõik milline, meil pole millestki kahju. Kui saad paharetiga hakkama, täitub see otsekohe.“

Õnneõie jäi mõttesse. „Kas tõesti suudaksite võluda mulle koduks näiteks uhke lossi?“

„Muidugi,“ kinnitasid päkapikud.

„Kinkida ümbermaailmareisi?“

„Tühiasi!“

„Isale uue auto ja emale palju ehteid?“

„Käkitegu.“

Õnneõie mõtles veel natuke. „Kas teate, mis,“ väitis ta viimaks. „Kuigi meie perel pole midagi ülearu, oleme ikkagi õnnelikud ja armastame üksteist väga. Õnn ei peitu ju asjades. Mul hakkaks suures lossis kindlasti igav, isale meeldib ta vana auto ja mu ema ei armasta end eriti ehtida. Aga üks mure on mul küll.“

„Milline?“ uurisid päkapikud ühest suust.

„Mu vanaema köhib juba ammu ja ma kardan, et ta on väga haige. Kui teie võluvägi saaks ta terveks teha, oleks see meie perele kõige toredam jõulukink!“

„Sellega saame hakkama!“ kinnitas Vaprake. „Ole mureta, päkapikk oskab lubadust pidada!“

Õnneõie kallistas oma kaaslasi ja astus julgesti edasi, kuni pime mets ta neelas.

Ühtäkki muutus edasi liikumine väga vaevaliseks ja imelikuks. Puud põikasid ta teelt kõrvale, itsitasid, näpistasid ja kiskusid teda juustest. Pimedas metsas üksipäini ekselda oli päris hirmus.

„Ma ei tohi karta!“ kinnitas tüdruk endale. „Liiga palju on kaalul!“ Ta surus mütsi kindlamini pähe ja lisas sammu. Lõpuks nägi ta ühe jämeda haralise puu otsas istumas musta karvast tompu, kes end kratsis ja laialt haigutas. Paistis, et tal on väga igav.

„Tere, Jõulupaharet,“ ütles Õnneõie viisakalt.

Jõulupaharet näis väga imestunud, et keegi teda kõnetada julges. Ta pilgutas oma tillukesi silmi ja urises: „Mis sina siin teed, rumal tüdruk? Kas sa ei tea, et Nõiutud metsa ei tohi tulla? Siin võib juhtuda igasugu õnnetusi, eriti sinusuguste tirtsudega.“
„Tean küll,“ kinnitas Õnneõie, kuid ei liikunud paigast.

 „Hakka aga astuma, enne kui mõni puu sul tagumiku kuumaks kütab!“

Õnneõie aga vaatas oma võrku ja arutles endamisi: „Kuidas ma ta küll alla raputan? Puu on nii jäme, et ma ei jaksa seda liigutadagi. Pealegi ütleb mu ema alati, et kurjale ei tohi kurjaga tasuda. Kui paharet alla kukub, saab ta ju haiget. Parem proovin hoopis heaga.“

Jõulupaharet haigutas uuesti ja kõõritas tüdrukut vaatama: „Sina ikka siin! Asja ka oli või?“

„Ikka. Ma tulin paluma, et sa päkapikud rahule jätaks. Nad ei saa sinu pärast jõuluettevalmistusi teha.“

„Või minu pärast!“ irvitas Jõulupaharet. „Mida nad veel minu kohta rääkisid? Et ma olen kole, paha ja vastik ning mind tuleb luku taha panna, mis?“

Õnneõie silmitses paharetti ja taipas korraga midagi. „Sa pole tegelikult üldse kuri, eks?“

„Olen küll!“ kinnitas paharett tähtsalt. „Ma olen kõige kurjem ja karvasem. Isegi jõuluvana väriseb mu ees. Vägev, eks?“

„Selles pole midagi vägevat. Tore on hoopis kõigiga hästi läbi saada.“ Õnneõie käis ümber puu ja vaatas paharetti. See haigutas jälle.

 „Sul on lihtsalt igav,“ mõistis tüdruk. „Miks? Jõulud pole ju igavuse, vaid rõõmu aeg.“

„Noh, kui lõbus ikka olla saab, kui kõik mind kardavad,“ laiutas Jõulupaharett käsi. „Peab ju ometi mõne rumaluse välja mõtlema, et natukenegi meelt lahutada.“

„Sinu naljade pärast jäävad lapsed kingitustest ilma.“

„Jaa-jaa,“ urises Jõulupaharet ning tõmbas ninaga. „Jõulud on tobedad. Kõik ainult ootavad kingiks igasugu pahna, mida neil on niigi liiga palju. Jõulutunde on nad aga ammuilma kuhugi kaubamajja maha unustanud. Sina oled ka selline, eks?“

„Milline?“

„Niisugune laps, kes jonnib poes ja viskab end põrandale pikali, kui ei saa, mida tahab.“

Õnneõie raputas pead. „Mu ainus soov on see, et minu vanaema terveks saaks.“

„Häh,“ tegi paharet, kiigutas end natuke oksal ja potsatas siis puu otsast alla.

Õnneõie seiras teda suuril silmil.

„Nüüd on küll väga lihtne paharetiga hakkama!“ käis tal mõte läbi pea. „Tal pole ju maa peal võluväge! Aga kas ma julgen talle võrgu peale visata?“

Kuid ühtäkki hakkas tüdrukul Jõulupaharetist hale. „Oled sina üldse kunagi mõne jõulukingi saanud?“ uuris ta elukalt.

Jõulupaharet vaatas maha ja kraapis varbaga lund. „Ei,“ tunnistas ta nukral häälel. „Kes minusugusele ikka kingitust teeks?“

Õnneõie naeratas ja haaras paharetil käpast kinni. „Tule. Kindlasti on päkapikkudel sullegi mõni tore üllatus varuks. Ainult lõpeta oma tembutamine ära. Jõuluvana tuleb otsekohe üles äratada, et ta saaks end lastele küllaminekuks korda seada.“

„Pähh, see on tühiasi,“ kinnitas Jõulupaharet, nipsutas korraks sõrmi ja teatas: „Kombes.“

„Muud rumalused ka,“ nõudis Õnneõie.

Jõulupaharet kortsutas kulmu. „Ei taha! Nii on kole igav ja tavaline.“

„Pigem lapsik. Lase nüüd ajalehetükkide asemel ilusal valgel jõululumel sadada.“

Raske ohke saatel jäi paharett nõusse. Ta nipsutas veel korra sõrmi ja otsekohe muutus metsas pisut valgemaks. Nad asusid Nõiutud metsast välja rühkima, taevast aga hakkas sadama pakse valgeid räitsakaid, mis katsid kiiresti kogu maapinna koheva lumekihiga. Puud üritasid Õnneõiet uuesti kõditada ja sakutada, kuid paharet tegi neile „kõss!“ ja puud tõmbasid oma kiuslikud oksad kuulekalt tagasi.

Enne Jõulurahu oru piiri jäi paharet kõheldes seisma. „Ma vist ei tule siiski edasi.“

„Miks?“

„Ma olen väga kole ega meeldi kellelegi.“

„Seda ma küll ei usu. Mu ema ütleb alati, et ennast peab armastama just sellisena, nagu oled.

Mulle tundud sa kõigest väga üksildane. Aga selle vastu leiame abi. Küll näed, peagi saad sa hulga uusi toredaid tuttavaid!“

Vastumeelselt lasi Jõulupaharet end edasi talutada. „Karvane ja hirmuäratav olen ma ikkagi,“ jonnis ta. „Ja praegu ma isegi ei tea, on see hea või halb!“

„Ära jorise,“ naeris Õnneõie. Talle hakkas paharet päris meeldima.

Nähes Õnneõiet koos Jõulupaharetiga Jõulurahu orgu naasmas, polnud päkapikkude imestusel otsa ega äärt.

„Juba tagasi! Tubli tüdruk!“ kiitsid nad kooris, patsutasid Õnneõiet tunnustavalt seljale ja uudistasid areldi uustulnukat, kes oli kohmetult aia äärde seisma jäänud.

„Ta ei söönudki sind ära?“ sosistas Vaprake.

„Isegi ei hammustanud?“ uuris Abivalmis.

„Mitte natukestki ei näksanud?“ üllatus Lahke.

„Ah, olge nüüd,“ naeris Õnneõie. „Ta pole üldse paha. Pahandust tegi ta lihtsalt igavusest. Kui teil on talle tegevust pakkuda, siis pole tal ka põhjust rumalusi korda saata.“

„Tööd on meil kuhjaga!“ kinnitas Tarkur. „Jõuluvana ärkas just. Nüüd tuleb ta kähku teele saata, et ta õigeks ajaks laste juurde jõuaks.“

Nõnda asuski Jõuluoru rahvas kibekiiresti tegevusse, Jõulupaharet nende seas. Kingitused olid  jõuluvanal aga sedapuhku sootuks erilised. Kauniste pakendite sees jagas ta inimestele asjade asemel hoopis tundeid: jõulurahu, rõõmu, headust, sõprust, meelerahu, julgust, lahkust, armastust ja õnne.

Taskud päkapikkude kingitud piparkooke täis, läks ka Õnneõie tagasi koju. Seal ootasid teda ema, isa, väike vennake ning vanaema, kes oli piinavast haigusest tänu päkapikkude võluväele imekiiresti tervenenud. Märganud laia kohevat lumesadu, jätsid paljud lapsed, sealhulgas ka Tõnis, Karoliina ja Marek oma mängud ja tegevused pooleli, et joosta aknale imetabast vaatepilti imetlema.

„Tänavu tulevad küll erilised jõulud, nii palju lund,“ rõõmustasid inimesed, jätsid oma igapäevamured ja -toimetused sinnapaika ning tõttasid üksteisele jõulurahu ja imelist pühadeaega soovima.

Jõulupaharett jäigi päkapikkude juurde elama, sest tubli paar töökäsi kulus päkapikuperre hädasti ära. Nõiutud mets aga, mis oli seni olnud pime ja sünge paik, puhkes rikkalikult õide, kasvatas rohkesti kõikvõimalikke maitsvaid puuvilju ning neid jagus kingiks terve maailma lastele.


Pilt: S.Naagen, internet